Võidad päeva, kaotad nädala

Anu Tamm 29. november 2006, 00:00

Jahedate ilmade saabudes on paljud töökohad täis köhivaid, nohuseid ja pisut uimaseid, kuid lojaalseid töötajaid, kes vähimagi südametunnistuse piinata pisikuid töökohal laiali külvavad ja geomeetrilises progressioonis kollektiivi töövõime langust toodavad. Algav külmetushaigus, millest toibumine kodusel reþiimil käsimüügiravimite abil võtaks aega ehk paar-kolm päeva, võib jääda vinduma nädalateks või lõppeda sootuks kurvalt. Näiteks ei pea süda vastu kombinatsioonile füüsiline töö+palavik.

Miks töötajad siiski sel ennasthävitaval moel käituvad? Üks põhjus, miks üritatakse end viimse võimaluseni töövõimelisena esitleda, on see, et töövõimetuslehel viibimine läheb töötajale praegu maksma lisaks ravimitele ka märkimisväärse osa tema sissetulekust.

Teine levinud põhjus on hirm tööde kuhjumise ees. Asendajat päevapealt ei leia ja ükskord tuleb see töö ikka endal ära teha.

Kolmas ja pisut varjatum põhjus on ettevõttesisene konkurents, soov end tubli ja kohusetundliku töötajana näidata. Tundub ju parem, kui tööandja ei ütle taustauuringu tegijale mokaotsast "ah tema" tema võtab ju iga väiksema aevastusega haiguslehe", vaid lausub: "Ta on uskumatult kohusetundlik, käib tööl isegi kõrge palavikuga!" Seejuures ilmselt ei rehkenda tööandja eriti põhjalikult, kummast variandist tal endal rohkem kasu oleks olnud. Selline "kangelane" küsib küll täispalga, aga töövõimeline on ta ainult osaliselt.

See on see pool probleemist, millega peaksid tegelema tööandjad ja töötajad ise. Tööandjad ei peaks soosima taolist töötajate kangelase mängimist ja töötajad võiksid oma tervise huvides loobuda mingist osast oma sissetulekutest.

Kuni 2001. aastani võimaldas ravikindlustusseadus kuni kolm kalendripäeva aastas ilma haiguslehte võtmata puududa töölt tervislikel põhjustel või kuni 14aastase lapse hooldamiseks, teatades sellest tööandjale. Ennastki päästsid need paar kodus iseravitud külmetushaiguse hakatist päris mitmest haiguslehest.

Täna peab aga sellisel juhul teatama perearstile, kulutama tema, enda, tööandja ning haigekassa aega. Kus on siin efektiivsus?

Tean muidugi mitmeid ettevõtteid, kus nn avaldusega haiguspäevade (sisuliselt palgata puhkuse) võtmine on sisekorraeeskirjadega lubatud ja pean seda igati põhjendatuks - et mitte võita päeva ja kaotada nädalat.

Aga samuti tean ka mitut inimest, kellel kombeks pooltõbisena ringi komberdada vabandusega: "Ei mul pole aega arsti ukse vahet leekida!" Kena kõik - kuni tervis kannatab.

On aga teine, märksa keerulisem teema, mis ei sõltu tööandja ega töötajate suhtumisest. See on meditsiinisüsteem. Näiteks on töötaja, füüsilist tööd tegev noor naisterahvas, seljavaludega töövõimetuslehel. Perearst suunab ta neuroloogi konsultatsioonile, kuhu pääseb alles kaheksa (!) nädala pärast. Too omakorda soovitab konsulteerida neurokirurgi ja günekoloogiga - kuhu pääseb teise kaheksa nädala pärast.

Või siis kannatab klienditeenindaja kannatab krooniliste kurguhaiguste käes, olles keskeltläbi kuu tööl ja pool haige. Kurgumandlite eemaldamine lahendaks probleemi, kuid järjekord operatsioonile on taas väga pikk.

Vahepealsel ajal on selliste hädade käes vaevlevad muidu igati tublid ja hinnatud töötajad tööandja jaoks sisuliselt surnud hinged - nimekirjas eksisteerivad, kuid käivet ei tekita. Tööjõu tootlikkuse näitaja arvutatakse aga käibe jagamisel töötajate arvuga.

Tööealiste inimeste võimalike haiguste loetelu on lõputu. Pea-aegu sama lõputu kui eriarstide juurde viiv järjekord. Teoreetiline alternatiiv on loomulikult erameditsiin. Aga ausalt öeldes on raske ette kujutada, kuidas finantseerib Eesti keskmine kassapidaja vajalikke uuringuid ja ravi.

Ei taha siinkohal öelda halba sõna meditsiinitöötajate kohta. Kummardan sügavalt medõdede ja arstide meelerahu ja suhtlemisoskuse ees. Nad on kõikvõimalike "polkovniku leskede" ja tõsiste haigete ravimise juures siiski väga mõistvad, südamlikud ja kenad.

Mul on tõsiselt hea meel, et päris kõik arstid ei ole veel suundunud välisriikidesse teenima töötasu, mis võimaldab inimväärset elatustaset, või asunud tasuvamale tööle ravimifirma teenistuses.

Muret teeb hoopis see, et allesjäänud arstide kohta koguneb liiga palju haigeid. Küsimus on süsteemis ja administratiivses suutlikkuses. Miks on meil võimalik maksta mobiiliga kaupluses ja parkida autot või deklareerida internetis tulusid, kuid ei ole veel elektroonilist polikliinikute ja arstide registratuuri? Mida kiiremini on võimalik diagnoosida ja ravida töötaja terviseprobleemi, seda kiiremini muutub ta taas maksumaksjaks.

Üldise tööjõupuuduse tingimustes peaksid just tööandjad olema need, kes on eriliselt huvitatud oma töötajate töövõime säilitamisest ja selle kaotuse korral võimalikult kiirest taastamisest. Sest iga autojuht, ka päris algaja, teab, kuidas mõjutab tema autot kehv hooldus. Kas aga iga tööandja teab, kuidas mõjutab tema töötajate tervis ettevõtte tootlikkust?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing