Leida Kikka: Mind huvitab areng!

Katri Soe 06. detsember 2006, 00:00

Elegantses pikas tumesinises mantlis naine kahlab peentel tikk-kontsadel läbi äsja mahasadanud lume üle hoovi. Tartu jalatsivabriku kontorihoone asub tsehhidest eraldi majas ning nii tuleb Leida Kikkal päevas mitu korda üle hoovi kõndida. Vähemalt kord päevas käib ta läbi kõik vabriku tsehhid. Vanemad hooned on pärit möödunud sajandi algusest ja kuulusid toona viinavabrikule. Uuemad on 1970ndate algusest ja ka need näevad välja juba üsna väsinud. AS Samelin on kunagise Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi järeltulija.

Kõledavõitu koridorid on keset kibedat tööpäeva üsna inimtühjad, siin-seal vilksatab mööda kaubakäru lükkav töötaja. Tsehhides, kummargil masinate taga, on juba rohkem inimesi. Enamikus naised, vanemad või keskealised, sekka ka mõni noor. Vabrik töötab kui kellavärk. Direktriss ise küll päris nii ei arva. Sekund pärast tsehhi uksest sisseastumist on ta juba jõudnud märgata, et üks töötaja veab jälle seanahka.

Läbi tsehhide kõndides teab juhataja pea iga inimese juurde ka tema loo rääkida - mis nimi, kui kaua Samelinis töötanud, kust tulnud ja kui hästi töötab. Nii võtab ringkäik vabrikus üksjagu aega. Tühjalt seisvate masinate juures Leida peatub ja arvab mõtlikult, et ka siin võiksid inimesed töötada. Etteruttavalt võib öelda, et plaan, kust need inimesed leida, on direktrissil juba olemas.

Ühe tublima töötaja masina juures peatub Leida pikemalt. Teda huvitab, kuidas töö edeneb ja kuidas tuju on. Lakknahast kingapealsele õmblust vuristav naine vaatab töölt korraks üles ja tunnistab natuke kohmetu naeratusega, et teeks rohkem, aga teised töötajad on kadedad ja ta ei saa rohkem teha. Ja et tegelikult peaks puhkust võtma. Ülemus noogutab tunnustavalt ja lubab: "Me saadame su sanatooriumi! Kohe terveks nädalaks!" Randmekaitseid kandev õmbleja naerab omapoisilikult vastu, et ei - kui juba, siis tahaks tema kohe kuhugi kaugemale, ikka soojale maale ja ikka pikemaks ajaks!

Tööjõud on teema, mis teeb Leida Kikka murelikuks. Häid inimesi pole tänapäeval kusagilt võtta. Kui ta aastal 1987 Tartu Naha- ja Jalatsikombinaati kaadriinspektoriks tuli, töötas kahes vahetuses 800 inimest. Praegu saab AS Samelin 300 töötajaga täis hädavaevu ühe vahetuse. Noored vabrikusse tööpingi taha ei tule, rohkem kui kolmandik töötajaist on pensionärid. Nii ongi sündinud mõte tuua tööle 30 õmblejat Sri Lankalt. Plaani vastased küsivad nördinult, kas siis Eestis enam töötajaid ei olegi, et tuleb välismaalt sisse tuua.

Leida ütleb, et ei ole. Praeguses tööjõupuuduses on pea võimatu liinile töölisi saada. Kui inimesel on valida, kas minna ostukeskusesse müüjaks või turvameheks, siis ta vabrikusse tööle ei tule. Turvameeste peale mõeldes Leida korraks ärritub, tema meelest on tegemist puhtakujulise tööjõu raiskamisega: "Täies elujõus mehed vedelevad oma päeva seal ära!"

Sri Lankal seevastu on Eestisse tööletulekuks konkurss kolm inimest kohale. Võetakse ainult professionaalseid õmblejaid, kes läbivad põhjalikud testid loogikas ja matemaatikas ja kes pole ei kurjategijad ega terroristid. Elama hakkavad nad vabriku territooriumil spetsiaalselt neile sisse seatud ruumides ja palka saavad sama palju kui kohalikud töötajad.

150eurone kuupalk, mille eest Eestis varsti enam keegi isegi kodunt välja ei tule, on srilankalaste jaoks suur raha. Bürokraatiat on srilankalaste Tartusse toomisega kõvasti, aga Leida oma ideest taganeda ei kavatse. Ühest küljest ei luba seda eneseuhkus, sest ajakirjandus on loo suureks puhunud. Ja Leida on juba kord väga sihikindel inimene: "Kui mina midagi pähe võtan, tuleb see ellu viia!"

Kuna tellimusi on palju ja tootmist oleks võimalik oluliselt suurendada, siis tuleb selline valik teha. Teine võimalus oleks jääda põlve otsas nokitsevaks käsitööliseks. See poleks aga ei huvitav ega arendav. Muidu optimistlik vabrikujuht jääb selle teema juures tõsiseks ja märgib teraval toonil: "Me peame olema siin avatud, me ei saa Eestis elada nii, et oma mänguasju teistele ei anna." Pealegi - srilankalased võivad saada eeskujuks Eesti töölistele ja näidata, kuidas tööd tehakse.

Eestis on tavaline, et kui üks jalatsimudel ei meeldi, võetakse haigusleht. Või lihtsalt juuakse nädal otsa. Müüt töökast eestlasest on Leida jaoks ammu purunenud. "Me ei tee ju tööd! Võrreldes ameeriklastega, see ei ole ju töötegemine! Seal inimesed kardavad oma töökoha pärast. Saalis on üleval kaamerad, et töötajad ei laiskleks. Puhkus tuleb boonuspunktidega välja teenida! Puhkepäevad peab välja töötama. Et keegi tööle hiljaks jääb - see on paanika!"

Samelini tegevjuhi soliidne kabinet vabriku kontorihoones ei näi eriti kasutust leidvat. Direktriss on enamasti kas vabrikus ringkäigul või kohtub välispartneritega. Tööjõupuuduses juhtub sedagi, et juhataja võib koos kontorirahvaga neljapäeva- ja reedeõhtuti leida tsehhis saapaid karpi ladumas või paelu peale sidumas. Vestluseks valib ta hoopis mugavama ruumi, kus riiulitel ja laudadel on uued jalatsimudelid. See on koht, mis sunnib edasi tegutsema, ja põhjus, miks Leida Kikka pole töökohta vahetanud ega plaanigi seda teha: tal on Samelinis huvitav.

Kunagi kuulsad Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi botased ja kirsad on tänini tootmises, kuid on teinud läbi põhjaliku uuenduskuuri. Põhilise osa toodangust moodustavad aga hoopis eri- ja kaitsejalatsid: Iraagis olevatele Eesti sõduritele, tuletõrjujatele, metsatöölistele, kalameestele ja polaaruurijatele; samuti matka- ja suusasaapad.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanu unistuseks oli saada advokaadiks. Selle asemel tuli Leidal pankrotist päästa ja tööle panna jalatsivabrik. Advokaadioskusi läks tal vaja siis, kui käis Samelini eelkäija RASi Elkar likvideerimine ja toonane nõukogu esimees, hilisem peaminister, Juhan Parts temalt küsis, kas ta tõesti usub, et Eestis jalatsitootmisel on tulevikku. Tänu Leida tulistele kaitsekõnedele jäi vabrik alles ja erastati. Aktsiad müüdi suures osas oma inimestele, Leida laenas raha ja sai 30 protsendiga ka ise omanikuks. Toona 32aastane pereema sai natuke vastu tahtmist peadirektoriks ja on tänini tegevjuht ning nüüd juba 50% omanik.

Leida meenutab, et algus oli päris õudne. "Ladu oli täis jubedat toodangut. Polnud ei materjale ega tellimusi." Siis tulid aga julged itaallased, kes tema optimismi jagasid, keda pankroti äärel olev vabrik ei kohutanud ja kes tellisid ka esimesed tööd. Inimestele ei olnud palka maksta. "Jagasin 50 rubla kaupa, et nad saaksid leiba osta." Tasapisi hakkas asi aga edenema, suurt kasumit Samelin veel ei tooda, aga see pole ka peamine.

Leida on tagantjärele rahul, et temast ei saanud advokaati, kes näeb ainult elu pahupoolt. Jalatsivabrik on olnud lõputu väljakutse, mille juures omanik ja tegevjuht õnnelikult ohkab, et kui ainult jõuaks kõik oma ideed ellu viia! Suur unistus on, et praegu allhanget tegeva Samelini toodetel oleks kunagi ka oma kaubamärk.

Keegi kaastöötaja on Leidale kunagi öelnud, et temaga oleks lihtsam koos töötada, kui a) ta oleks aeglasem, b) tal oleks halvem mälu ja c) kui ta oleks ka vahel haige. Edasipüüdlikkuse ja pealehakkamise on naine pärinud isalt, kes oli metsaveo autojuht. Isa õpetas tütrele alati: "Paista silma, ole tubli, õpi hästi." Abikaasa Jüri tavatseb öelda, et au ja kuulsus on talle tähtsam kui raha. Aastal 2001 valiti Leida Kikka ettevõtlike naiste poolt aasta naiseks. Kooliajal oli Leida ikka tähejuht ja rühmanõukogu esimees. Poliitikasse pole Leida läinud ainult sel põhjusel, et ta on liiga otsekohene - talle meeldib oma arvamus selgelt välja öelda. Ja kui ta midagi pähe on võtnud, on raske, kui mitte võimatu, sundida teda oma arvamust muutma. Ka ta ise tunnistab, et enamasti jääb peale tema arvamus, harva, kui keegi suudab midagi nii hästi ära põhjendada, et Leida selle kohe omaks võtab. Hiljem, pärast pisukest järelemõtlemist ehk küll. Ühed vähesed, kellega Leida Kikka arvestab, on teised Kikka pere liikmed - abikaasa Jüri, kellega ta on olnud abielus varsti ligi 30 aastat, ja poeg Siim, kes on 27 aastat vana ja töötab samuti Samelinis.

Kikka peres on kõik isiksused. Siimu on kasvatatud maast madalast nii, et tal peab olema oma arvamus. "Igaühel peab olema elus oma rida, mille eest ta vastutab," räägib Leida. "Me ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Sellepärast ei tohi ei mees ega naine oma elu nii elada, et ta poleks suuteline vajadusel ka üksi elama - et naisel puudub kindel sissetulek või et mees ei oska võileiba teha." Elu on näidanud, et kolm kõva isiksust sobivad hästi kokku elama. Jüri Kikka tunnistab, et energilised tüdrukud on talle alati meeldinud ja et lõpuks jõutakse ikka ühte kohta välja, kuigi tee on erinev.

Kikka pere veedab puhkused enamasti autoga mööda Euroopat rännates. Kui Leidale meeldivad suured linnad, siis Jürile pigem väikesed külad. Mõlemale meeldivad mäed, ainult et Leidat võluvad põhjamaade kaljumürakad, Jürit jällegi lõunapoolsed Alpid. Et pere ei peaks katusekambris elama, muutis kunstnikust Jüri ametit ja hakkas ehitajaks, sellele ametile on ta jäänud truuks tänini. Pere elab oma kätega üles ehitatud majas. Koos kasvatati kurke ja müüdi neid turul, et ehitamiseks raha saada. Siim sündis ülikooli sisseastumiseksamite viimasel päeval - päeval käis Leida eksamil ja õhtul läks sünnitama. Rohkem pole Leidal olnud aega lapsi saada. Leida tehtud valikuid ei kahetse - praegu on tal võimalus olla hea ämm ja tubli vanaema oma lapselapsele. D

Eks see, et Samelin ikka ots otsaga kokku tuleb ja vee peal püsib, on tänu Leida tohutule optimismile, ideedele ja teha tahtmisele. Energiat ja ettevõtlikkust on tal rohkem kui nii mõnelgi meesettevõtjal.

Leida on emotsionaalne, optimistlik, otsekohene ja erakordselt suure töövõimega. Mõnel hommikul võib ta hämmastada oma kolleege sellega, et on pärast pikka tihedat tööpäeva jõudnud veel õhtul perele lihapirukaid küpsetada. Mõnikord tuleb kolleegidel näha vaeva Leida maa peale tagasi toomisega. Parandamatu optimisti ja töörügajana ei suuda ta nimelt ühestki tellimusest ära öelda ja teeb sellega nii enda kui ka teiste elu keeruliseks. Vahel jääb mulje, nagu ta ei kuulekski, mida talle räägitakse. Et öeldu aga ikkagi kohale jõudis, on alles hiljem mingitest otsustest või tegudest näha.

Ema on mulle oma eesmärkide poole püüdlemisega eeskujuks. Kui ta midagi saada tahab, siis tavaliselt ta selle ka saab. Iseloomult on ta vahel isegi liiga kange, kiire ja otsekohene. Tigedaks teeb teda lollus, vastutöötamine ja kokkulepete murdmine. Kui talle satub ette keegi sama tugev vastane, kelle arvamus tema omaga kokku ei lähe, on murdumine vahel valus. Üks võrdsetest vastastest olen talle mina ja vahel on ette tulnud, et mina võidan. Üldiselt on aga talle väga vähe võrdseid vastaseid nii elus kui ka tööl. Ema on igasuguste ülesannetega toimetulemisel ülimalt vastupidav.

Fotod: Julia-Maria Linna, Ain protsin, erakogu

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:24
    Otsi:

    Ava täpsem otsing