Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Katsekoja keemialabor võtab narkoained ja pestitsiidid kontrolli alla

Ain Alvela 31. jaanuar 2007, 00:00

TÜ katsekoja direktori Kristina Virro sõnul paigaldati katsekoja uued seadmed 2004.-2005. aastal peamiselt euroraha eest, seni telliti sääraseid kalibreerimistöid Soome ja Saksamaa laboritelt. Nüüd on katsekoja käsutuses ajakohane seadmepark, mis naabritele silmad ette teeb.

Oluline katsekoja tegevusvaldkond seisneb keemiliste analüüside teostamises, näiteks toiduainetes sisalduvate kemikaalijääkide määramises.

Phare projekti raames sai katsekoja keemialaboratoorium vastse aparatuuri, mis põhineb vedelikkromatograafia (LC) ja mass-spektromeetria (MS) meetodil ning mille abil saab määrata pestitsiidide, saasteainete ja teiste ohtlike kemikaalide ülimadalat sisaldust näiteks toidus, vees, õhus, mänguasjades ning võimaldab leitud aineid üheselt identifitseerida.

Määrata saab ka ainete happesust (pH) ja nendes lahustunud hapniku sisaldust.

TÜ analüütilise keemia dotsent Koit Herodes selgitab, et LC-MS-meetod ühendab endas kahe tehnoloogia omadusi - aineid lahutab vedelikkromatograaf ning aineid analüüsib mass-spektromeeter, tulemusi töötleb keskarvuti.

"LC-MS on võimeline eraldama analüüsitava aine proovi muudest komponentidest, näiteks pestitsiidi õunast. Samas saab selle meetodiga eristada ja identifitseerida ka keemilise koostise poolest väga sarnaseid ühendeid," iseloomustab Herodes. "Sisuliselt on kaks analüütilise keemia aparaati ühendatud. Ühes neist lagundatakse keerulised segud komponentideks, teine masin ütleb, mis need komponendid on."

Herodese sõnul saab sel moel näiteks tuvastada, kas maitseainesegudesse on lisatud keelatud värvaineid - sudaane. Viimaste kasutamine on üsna levinud. LC abil lahustatakse keelatud värvaine ning MS võimaldab öelda, et tegemist on just selle keelatud värvainega.

"Meie eesmärk ei ole siiski mitte niivõrd analüüside tegemine, kui teaduslike meetodite väljatöötamine," kirjeldab Herodes katsekoja keemialabori tegevust. "Sest praegu suudame määrata 14 pestitsiidijäägi olemasolu, pestitsiide on aga kokku üle 1500."

Keemialaboris tehtav analüüs võib maksma minna sadu tuhandeid kroone, sellepärast pole mõtet ühe õunaga vaeva näha, sest isegi, kui sellest leida midagi keelatut, võib hiljem osutuda väga keeruliseks tõestada, kuidas see sinna sattus.

Analüüside tegemise eesmärk on pigem selles, et näiteks tervisekaitseinspektsioon või toll saab mingi kindla kaubapartii kontrollimisel sellest keelualuseid aineid leides kauba müügilepääsemist takistada. Kindel klientuur on keemialaboril ka toiduainetööstuse näol. Kontroll oma toodangu üle peab olema kõigil toiduainetootjatel, ettevõte peab ise otsustama, kas tal tuleb pikas perspektiivis odavam oma laborit üleval pidada või teenust sisse osta. Näiteks toiduõli tootja Werol soetas endale umbes miljon krooni maksva laboritehnika, sest ettevõte vajab iga päev kiireid toodangu analüüsitulemusi.

"Analüüside hind sõltub sellest, mida määrata ja kui kiiresti seda teha," ütleb Koit Herodes. "Aga eks hinna kujundamisel peame arvestama ka tõsiasjaga, et meie uus metoodika ja seadmed maksid 3,5 miljonit krooni. Pealegi on iga uue metoodika kasutuselevõtmine suur vaev ja nõuab oma poolteist aastat pingsat tööd." Ta lisab, et kuigi aparatuur võimaldab analüüsida väga spetsiifilisi aineid, ei tegele katsekoda kütuste koostise määramisega. Selleks on teised laborid, märgib Herodes.

Kiretule analüüsitulemusele annab labor kaasa ka kommentaarid ja soovitused.

TÜ Katsekoja kvaliteedijuht Olev Saks möönab, et tööstusettevõtetes on kõige suuremaks probleemiks valgus ja müra, samas kui seadmete ohutus on üldiselt rahuldaval tasemel tagatud.

TÜ töökeskkonna labori füüsikaliste mõõtmiste spetsialist Siim Kinnas leiab, et ettevõtetes oleks tarvis eraldi koolitada riskianalüüside kirjutajaid.

"See on teinekord ikka päris ebakorrektne, mida kokku kirjutatakse," räägib ta. "Näiteks seisab analüüsis kirjas, et kingapoe kõige suurem riskifaktor on libe prügikasti ümbrus, riski vähendamiseks võiksid töötajad kanda kareda tallaga saapaid."

Igasugune mõõdistamissüsteem peab olema vastavalt seadustele eraldi akrediteeritud. Sestap on ka katsekojal ühtekokku 25 akrediteeringut. Et mõõdistamised oleksid võimalikult adekvaatsed, korraldatakse laboritevahelisi võrdlusmõõdistamisi, mis seisnevad eri metoodikate rakendamises ühe ja sama parameetri mõõtmisel ning sel moel saadud tulemuste võrdlemises.

Et üks või teine metoodika ka tegelikkuses töötab, tuleb neid teatud perioodil katsetada ja saada kinnitus, et metoodika toimib, selgitab Kristina Virro. Eestis hindab metoodikate nõuetelevastavust akrediteerimiskeskus.

TÜ meditsiiniseadmete labori tehnojuht Kalle Kepler märgib, et meditsiiniseadmete kalibreerimise ja seadistamise vallas on olukord suhteliselt konkreetne, sest kriteeriumid määravad suuresti ära, milliseid metoodikaid tuleb kasutada.

"Metoodikate või metoodiliste juhendite soetamine on aga kallis, mistõttu on ka igasugune mõõdistamine suhteliselt kallis," möönab Kepler.

Siim Kinnas märgib, et üha rohkem on hakanud ettevõtted tellima töökeskkonna - peamiselt müra ja valgustuse - mõõdistusi töötajate kaebuste põhjal.

"Ju on inimestel tänapäeval rohkem aega oma tervise peale mõelda, samuti on teadlikkus paranenud," ütleb ta. "Näiteks keskmine Lääne-Euroopa inimene ikka naljalt tööle ei lähe, kui arvab, et see võib tema tervist ohustada."

Olev Saks räägib, et maailmas on kaks suurust, mida on püütud juba sajandeid mõõta, aga tänini pole ammendavat lahendust leitud - need on lõhnad ja värvid. Kui värve saab määrata rahvusvaheliselt tunnustatud kataloogide põhjal, siis lõhn või hais oli, on ja ilmselt ka jääb paljuski n-ö maitseasjaks.

"Inimese nina on lõhnade määramisel väga arvestatav detektor ja midagi tõhusamat pole veel leiutatud," selgitab Saks. "Nii on ka veini- või parfümeeriatööstuses ametis lihast ja luust inimesed, kelle töövahend toote kvaliteedi hindamisel on nina."

TÜ töökeskkonnalabori keemiliste analüüside spetsialist Margit Oja lisab, et tihtilugu võib haisu tekitava aine osakesi olla õhus niivõrd vähe, et neid on võimatu analüüsides määrata. "Ilmselt on inimese haistmismeel juba niimoodi kodeeritud, et on eriti tundlik just ohtlike ainete suhtes," lausub Oja.

Mürast põhjustatud kuulmiskahjustus on Euroopas kõige levinuim kutsehaigus, mis moodustab ligi kolmandiku kõigist tööga seotud haigustest.

Kuulmiskahjustustele järgnevad arvukuselt naha- ja hingamisteede haigused.

Mürast põhjustatud kuulmiskahjustused tekivad pikaajalise valju müraga kokkupuutumise tagajärjel. Esimene sümptom on tavaliselt kõrgete helide mittekuulmine. Kui ülemäärase müra probleemi ei lahendata, halveneb kuulmine veelgi, sh hakkab tekkima raskusi ka madalate helide kuulmisega. Tavaliselt mõjutab see mõlemat kõrva, kusjuures mürast põhjustatud kuulmiskahjustus on püsiv.

Kuulmiskahjustus võib tekkida ka pikaajalise müraga kokkupuutumiseta. Lühike kokkupuude impulssmüradega, näiteks püssilaskude või naela- või needipüstolite heli kuulmine võib avaldada püsivat mõju - põhjustada kurdiks jäämist või pidevat kohinat kõrvus. Impulsid võivad lõhestada kõrva trummikile. Viimane on küll valulik, aga siiski ravitav kahjustus.

Mõned ohtlikud ained on ototoksilised - kuulmisnärvidele mürgised. Selliste ainete ja valju müraga kokkupuutuvatel töötajatel on suurem kuulmiskahjustuse tekkimise risk kui ainult müra või nende ainetega eraldi kukkupuutuvatel töötajatel. Sellist sünergiat on täheldatud eelkõige müra ja osa orgaaniliste lahustite vahel - näiteks tolueen, stüreen ja süsinikdisulfiid.

Neid aineid võidakse kasutada säärastes mürarikastes protsessides nagu trüki- ja plastitööstus, värvide ja lakkide tootmine jmt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:26
Otsi:

Ava täpsem otsing