Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hõngu ja hingega kodud vanas puitmajas

Tiina Kolk 21. veebruar 2007, 00:00

Sajandivanused puumajad oma originaalsete fassaadi kaunistavate puidulõikeornamentide, isikupäraste välisuste, väärikate akende ja sepistatud varikatustega on rikkus, mida nutavad praegu taga kõrge elatustasemega riigid, kes on sellised objektid omal maal valdavalt hävitanud.

Kodu soetamine vanasse majja eeldab aga uurimistööd. Muinsuskaitsja Mart Siilivask soovitab, et enne kodu tasub põhjalikult kaaluda, kas see elamispind oma suuruselt ja kujult on sobiv: "Kindlasti peaks välja selgitama ka maja tehnilise seisundi ja uurima, millal ja kes on maja ehitanud, kas ja kui, siis millal ja kuidas on tehtud ümberehitusi. Mõttekas on rääkida majas varem elanud inimestega - sellest võib selguda paljugi. Näiteks, kuidas on lugu soojapidavusega jne."

Miljööväärtuslikes piirkondades tasub rakendada neid materjale, mida antud piirkonnas varem on kasutatud, 19. sajandil rajatud linnaasumites on enamasti valdavad traditsioonilised sileplekist katused.

Harvemini on kasutatud kivikatust. Plekk-katuse taastamisel peaks järgima ajaloolisi eeskujusid ja pöörama tähelepanu paani laiusele ning plekitahvli mõõtudele, et tulemus oleks võimalikult vana katuse sarnane. "Mingil juhul ei tohiks kasutada tänapäevaseid sissevaltsitud mustriga või muid tehases toodetud katuseplekke. Õige mulje jätab plekksepa löödud katus," sedastab Siilivask.

"Kui majal on olnud kivikatus, siis selle väljavahetamisel tuleks kasutada kindlasti algsega võimalikult sarnast keraamilist, mitte betoonist katusekivi," räägib Reesi Soodla Tartu linnavalitsusest. "Kui puitmaja seinad on kvaliteetselt ehitatud, korralikult tihendatud, väljast kaetud tuuletõkke ja laudisega ning seest kas papi või krohviga, ei ole lisasoojustamine põhimõtteliselt vajalik."

Arusaam, et vana puitmaja ei pea sooja ilma välispidise soojustamiseta, ei vasta tõele. Soojakadu sõltub muudest teguritest - ajahambast "väsitatud" põrandaist, välisseinte ja lagede liitekohtadest ning akna- ja uksepiitadest. Puitmaja tihendamine on palju olulisem kui lisasoojustamine - see on ka kõige odavam ja lihtsam moodus soe tuppa saada. Peenemad praod saab kinni kleepida liimpaberiga, palkide ja plankude vahesid ning aknaraamide ja uksepiitade ümbrust võib tihendada sambla või linatakuga. Sõrestikkonstruktsiooniga hoonetes, kus soojustusena on kasutatud saepurutäidist, tuleb eelnevalt kontrollida selle seisukorda. Kui saepuru on niiskuse toimel kokku vajunud, on seinte ülemised osad jäänud soojustuseta. Juhul kui saepuru ei ole kahjustunud, võib lihtsalt ülemisse ossa uut lisada. Head soojustusmaterjalid on ka turbasammal, linatakk, merihein, õled, pilliroog, höövlilaastud.

Puitmaja võib soojustada nii seest kui ka väljastpoolt. Kui aga uus soojustus kahjustaks hoone ajaloolist ilmet (seina välisgabariitide muutudes jäävad räästad lühikeseks, aknad ja uksed jäävad sügavale seina sisse), tuleb sellisest lahendusest loobuda.

Algupäraselt olid vanad puitmajad enamasti kaetud voodrilauaga, mõnel juhul ka krohvitud. Sageli vajab vana laudis ainult korrastamist, puhastamist ja värvimist.

Ka neil juhtudel, kui laudist on vaja eemaldada, tuleks seda teha ettevaatlikult, et pärast remonti saaks vana laudise tagasi paigaldada. ütleb Siilivask.

Üldjuhul kasutati 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi alguse ehitistes laia (vähemalt 18 cm nähtava osaga) horisontaalset laudist.

"Praegu hakkab silma soov katta vanu maju heledates toonides - sellega püütakse justkui jätta muljet tänapäeva majast. Kuid enamik meie puitasumitest pärinevad 19. sajandi II poolest ja 20. sajandi algusest, mil tavaliselt kasutati tumedamaid värve, eelkõige pruuni ja rohelise erinevaid toone," kõneleb Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste vanemspetsialist Egle Tamm. Välitingimustes sobib kõige paremini linaõlivärv, kuna see imbub puidu rakkudesse, kaitseb seda ja samas laseb puidul loomulikult hingata, välistades mädaniku tekkimise ohu. Laudis ei olnud kunagi lame, vaid on profileeritud (sisselõigatud soontega). "Tänapäeval minnakse tihti kergema vastupanu teed ja kasutatakse kitsast profileerimata laudist, mõtlemata, et maja kaotab oma algse välisilme võlu, "täiendab Reesi Soodla.

"Vana akna korrastamine on tegelikult kõige säästlikum lahendus. Akna kittimise ja värvimisega saab hakkama igaüks, kel käed küljes ja nokitsemiseks vähegi aega varuks," lausub Mart Siilivask.

Aga kui mädanik on konstruktsiooni kahjustanud, tuleb rikutud osad välja vahetada. Juhul kui vana aken on "restaureerimiskõlbmatu", tuleb uus aken teha algse täpse koopiana (sama materjal, mõõtmed, raamijaotus, kujundus, profiilid, värvilahendus). Miljööaladel on lubatud sisemise raami ühekordne klaas vahetada kahekordse paketi vastu. Tänapäevase puitakna materjal ja visuaalne kvaliteet jääb neile tavaliselt alla, rääkimata plastakendest, mida vanadele puitmajadele üldse ei tohiks ette panna. Põhiline on häda, et need on vanadest akendest rohmakamad ja rikuvad hoone arhitektuuri. Kahjuks on vähe aknatootjaid, kes suudavad valmistada ajaloolist eeskuju järgivaid puitaknaid, aga neid siiski on. "Inimesed peaksid ise nõudlikumad olema," arvab muinsuskaitsja. Võib juhtuda, et vanad puituksed ei pea piisavalt sooja ega ole tänapäevaselt turvalised. Et vana, restaureeritud ust ehedana säilitada, võib sissepoole paigutada uue, soojustatud turvaukse.

Vana siseplaneeringut on korteri enese vajadusteks kohandamisel soovitatav siiski järgida, sest seegi on osa hoone ajaloost. Vanu palkseinu on igal juhul soovitatav mitte lammutada. Oluline on säilitada ka seinte ajaloolisi viimistluskihte. Kunagise interjöörikujunduse jälgi võib leida näiteks hilisemate tapeedikihtide alt. Ka ajaloolised tapeedid on väärtus omaette.

Restaureerimine on kunagi eksisteerinud varasema kuju ajalooliselt tõepärane taastamine. Ajaloolise hoone puhul, mis enamasti on üht-teist oma algsest hiilgusest kaotanud, peaks selline lähenemisnurk olema eelistatud.

Renoveerimine on laiem mõiste, see võib tähendada ka ajakohastamist. Ajaloolise hoone puhul tuleb sellega piiri pidada.

Moodsad materjalid ja lahendused vana maja puhul tavaliselt ei sobi ja võivad selle põhjalikult ära rikkuda. Vana hoone tänapäevastamisel tuleb seepärast olla eriti hoolikas.

Kuid vana maja kordategemine võib kultuurkihtide alt välja tuua rõõmustavaid leide, muutes protsessi huvitavaks.

Tõenäoliselt hakatakse vanade majade väärtusest aru saama alles siis, kui neid on alles jäänud vähe. Nii on juhtunud Lääne- ja Põhja-Euroopas, kus vanade puitmajade piirkonnad on kujunenud kalliteks eliitpiirkondadeks, milles elada saavad keskmisest jõukamad inimesed ja milles elada eelistavad haritlased. Ka Eestis on see suundumus märgatav, kuid siiski alles algusjärgus.

Vana maja renoveerimine on investeering tulevikku.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing