Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Metsamaksud - abi Venele

Riho Kruuv 28. veebruar 2007, 00:00

Viimastel aastatel on suure osa maailma, eriti aga Euroopa huviorbiidis Venemaalt pärinevad nafta- ja gaasitarned, nende stabiilsus ning hind. Ka Eesti tunnetab seda probleemi teravalt. Kui nafta- ja gaasi osas oleme harjunud pidama sõltuvust Venemaast juba loomulikuks ning kuidagimoodi harjunud sellega elama, siis hoopis vähem on meie teadvusse jõudnud uus oluline riskifaktor - meie sõltuvus Venemaalt imporditavast puidust. Halvimal juhul võib liigne sõltuvus Venemaa puidutarnetest tähendada Eesti riigile ka tõsiseid julgeolekuriske. Rääkimata majanduslikust kahjust, mida saavad nii Eesti metsaomanik, puidutööstus kui riik.

Iga kord, kui räägitakse meie rohelisest kullast - ennekõike Eesti metsadest aga ka pargipuudest -, lööb meis välja keskkonnatundlikkus ja ürgne solidaarsus puude kui elusolendite vastu. Armastame kõik oma loodust ja metsi ning käesoleva loo autor ei ole siin erandiks. Samas on patuasi, kui meie metsaomanikud lasevad oma metsal lihtsalt käes vanaks minna ilma seda ressurssi väärtustamata ning asendamata.

Nii nagu inimeste puhul, on ka metsas kasvavatel puudel optimaalne vanus ja suurus, milleni jõudes kujutavad nad endast maksimaalset ressurssi. Samamoodi on ka metsas haigustele vastuvõtlikumad just vanad, ülekasvanud puud. Lastes puidul metsas jala peal "raugastuda" ja rikneda, kaotavad metsaomanikud märkimisväärselt sissetulekus ning loovad keskkonna ohtlike metsahaiguste tekkeks ja levikuks. Vanad, kõrgeks kasvanud ja pehkinud puud on tormide korral suureks ohuks ka meie elektrivarustusele ja liiklusele. Harvendamata metsad võsastuvad ning selle tulemusel väheneb majanduslikku väärtust omavate puuliikide kasvukiirus ning nad jäävad kiduma.

Praegu on ca 60% erametsa kuusikutest saavutanud kasumiküpsuse. Pilt ei ole oluliselt erinev teiste puuliikide osas. 2004. aastal läbi viidud metsade inventuuri kohaselt oli Eestis 129,2 tuh. hektarit selliseid metsi, kus metsa majandamata jätmise tulemusel oli põhjustatud ilmset majanduslikku kahju nii riigile kui ka eraomanikele. Sellistest metsadest 46,1 tuh. hektarit ehk 36% paiknes riigimetsas ning 83,1 tuh. hektarit ehk 64% erametsas. Täna on Eestis umbes 60 tuhat metsaomanikku ning ligikaudu 1/5 eestlastest on vähem või rohkem seotud metsandusega (näiteks on kaasomanikud mingi pärandatud või restitutsioonikorras tagastatud metsamaa osas).

Samas ei saa metsa halva kohtlemise ja kodumaise metsatööstuse toormeta ja tööta jätmise süüd veeretada ainult erametsaomanike kaela. Ja kindlasti ei ole siin tegemist nende laiskuse või rumalusega. Sellise käitumise peamiseks põhjuseks on pigem ebavõrdsust tekitav ja moonutatud maksusüsteem, mille puhul diskrimineeritakse väikemetsaomanikke, kelle jaoks metsa kasvatamine, ülestöötamine ja müümine ei ole majanduslikuks põhitegevuseks.

Praegu kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt on metsamaa esmane müük maksuvaba. Samal ajal kasvava metsa ja puidu müük on maksustatud, kusjuures füüsilisest isikust metsaomanike (kes ei ole FIEd) puhul käsitletakse maksustatava tuluna kogu tehingu käivet. On täiesti arusaadav, et need metsaomanikud, kes elatavad ennast mingist muust tööst, ei soovi ennast ainult mõne hektari metsa ülestöötamiseks FIE-na arvele võtta. Alati ei aita ka FIE-ks olemine. Ka FIE-dest metsaomanikud ei saa tulust maha arvata metsa ülestöötamise kulusid, juhul, kui seda tööd tehakse oma jõududega või kui ülestöötamise kulud ei ole mingil muul põhjusel dokumenteeritavad. Selline maksusüsteem ei motiveeri väikemetsaomanikke oma metsa üles töötama või sunnib neid koguni oma tulusid varjama, mistõttu ka riigil jääb saamata oluline kogus maksutulu.

Eksisteerib ka diskrimineerimine "metsameeste" ja põllumajandusega tegelevate farmerite vahel. Erinevalt esimestest saavad talupidajad igal aastal oma majandustegevuse tuludele maksuvabastuse 45 tuhande käibekrooni osas. Sellist ebavõrdset käsitlemist võimendab asjaolu, et põllumajanduses on tootmis- ja käibetsükkel ühe aasta pikkune samal ajal kui väikemetsaomaniku tulud ja kulud on tsüklilised ning tekivad enamasti aastal, mil mets üles töötatakse ning uus istutatakse. Kuna metsas koristatakse saaki 60 kuni 100 aasta järel, peaks võrdse situatsiooni saavutamiseks olema metsaomanike maksuvaba tulu põllumehe omast mitmeid kordi suurem. Võrdsustavaid ja mõistlikke maksundusprintsiipe järgides oleks ilmselt võimalik suurendada nii deklareeritavaid tulusid kui maksulaekumisi.

Ettevõtja ja metsaomaniku tasemelt kõrgemale vaadates peame me nägema ja tunnistama ka makromajanduslikke- ja riiklikke julgeolekuriske. Täna on Eesti metsandussektoris kokku hõivatud umbes 40 000 inimest ning enamus nendest inimestest töötab ja elab Eesti maapiirkondades. Need töökohad on olulised nii tööhõive kui regionaalpoliitilisest aspektist. Riigi huvidest lähtuvalt on väga tähtis, et meil säiliks hajus asustatus ning maapiirkondade- ja linnarahva elatustasemed pigem võrdsustuksid kui kaugeneksid teineteisest.

Eesti Metsatööstuse Liidu andmetel ootab tänaste metsamajandamise põhimõtete järgimisel veel kahe järgmise aasta jooksul umbes üht neljandikku metsatööstusettevõtetest sulgemine ning tööta võib jääda umbes 10 tuhat inimest, peamiselt maapiirkondades. Rooste lähevad "riistad" ja oskused, toitmata jäävad paljud pered ja riigil ning kohalikel omavalitsustel laekumata suurel hulgal maksutulu.

Metsandussektori hääbumine tekitab uue inimeste tööotsinguist tuleneva rände linnadesse ning neid inimesi on hiljem, sektori olukorra paranedes väga rakse kui mitte võimatu maale tagasi meelitada. Metsandussektori hääbumise tulemusel saab aga löögi juba järgmine osaline puidu väärtusahelas - Eesti mööblitööstus.

Hoopis keeruliseks võib Eestile aga kujuneda olukord julgeolekulisest aspektist. 2006. aastal oli meie siseriiklik puiduvajadus kokku umbes 8,6 miljonit tihumeetrit. 2002.aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 peab samal ajal Eesti tingimustes aastaseks optimaalseks raiemahuks 12,6 miljonit tihumeetrit. Tegelik 2006. aasta raiemaht oli Eestis aga umbes 5 milj. tihumeetrit. Koguvajaduse ja sisemaise toodangu vahe täidab puidu import Venemaalt. 2006. aastal imporditigi Venemaalt üle 2 miljoni tihumeetri puitu. Täna on Venemaal ümarpuidule kehtestatud eksporditoll 4 eurot tihumeetri kohta. Nii toetasime me 2006. aastal president Putini režiimi otseselt umbes 140 miljoni krooniga. Lisaks sellele tagasime töö Venemaa metsatöölistele ja töötlejatele, kes omakorda Venemaa riigieelarvesse makse maksavad. Käesoleva aasta 1. juulist tõuseb Venemaal ümarpuidu eksporditoll 10 euroni tihumeetrilt, mille tulemusel meie "otsetoetus" Venemaale kahekordistub.

Võttes arvesse Venemaa arenevat majandust ja ilmselt peagi või juba ka neil käivitunud ehitusbuumi, on märgata puidu osas defitsiidi teket ka seal. Kui lisada siia veel Venemaa juhtkonnas viimastel aastatel juurdunud riukalikkus oma naabrite toorme ja kütustega varustamisel, ei olegi midagi imestada, et 2007. aasta alguses võttis Vene Föderatsiooni valitsus vastu kava tõsta 2009. aastaks ümarpuidu eksporditariifi kuni 50 euroni tihumeetrilt ehk võrreldes praegusega enam kui 12 kordseks! Pannes sellele kõrvale praeguse Eesti oma metsatööstuse hääbumise trendi ja mööblitööstuse arengu vajadustest tuleneva imporditavate puidukoguste paratamatu kasvu, ei ole kaugeltki välistatud, et selline Venemaa juhtkonna poliitika tähendaks surmaotsust ka toorme osas hinnatundlikule Eesti metsa- ja mööblitööstusele.

Samuti tuleks tõsiselt kaaluda metsamajanduse korraldamise funktsiooni eraldamist Keskkonnaministeeriumist ning selle liitmist Põllumajandus- või Majandusministeeriumiga. Sarnast printsiipi on rakendatud näiteks põlevkivi puhul, kus loodusressurssi haldab ja kaevandamislube jagab Keskkonnaministeerium, kuid töötlemist ja kasutamist (näiteks energeetikas) kureerib Majandusministeerium. Kuna metsandus on osa maamajandusest ning paljud põllumehed on ühtlasi ka metsaomanikud, oleks Maamajandusministeerium (tänase nimega Põllumajandusministeerium) ehk isegi loogilisem metsandussektori juhtimiskeskus. Lisaks ülaltoodud sammudele vajame selgeid sihte ka selle osas, kas ja kuidas oleks võimalik täiendavalt kasutada kodumaist kiiresti taastuvat kütust (raiejääke, puidugraanuleid ja laaste) elektri ja soojuse tootmiseks.

Käesoleva aasta märtsis valitav uus Riigikogu koosseis ja ametisse astuv Valitsus peavad kiiresti võtma vastu selged otsused ning vajadusel parandama ka äsjamuudetud seadusi, sest täna me pillume prügikasti oma rohelist kulda, kahjustame riigi kaubandusbilanssi, seame ohtu Eesti regionaal- ja tööhõivepoliitika eesmärkide saavutamise, tekitame liigset sõltuvust välismaisest toorainest ning loome ise endale täiendavaid julgeolekuriske.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing