Kolmapäev 18. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Aktiivselt majandavad metsi vaid pooled omanikest

Ain Alvela 07. märts 2007, 00:00

Käesoleva aasta alguses avalikustas uuringufirma Emor kahele küsitlusele tugineva aruande, milles antakse ülevaade metsamajandusega seotud hoiakutest ja arvamustest ühest küljest eestimaalaste seas tervikuna ning teisalt eraldi metsaomanike hulgas.

Uuringust selgub, et pea pooled eestimaalastest satuvad metsa keskmiselt kord kuus. Samas valitseb valdavalt eksiarvamus, et Eesti pindalast on metsaga kaetud vaid kolmandik.

Stora Enso ja Riigimetsa Majandamise Keskuse tellitud uuringute analüüs näitab, et erametsaomanikest aga vaid pooled majandavad oma metsa aktiivselt.

Samas ei saa sellest ka kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest ligemale pooled vastanutest tunnistavad, et ei ole metsade olukorrast ja nende majandamisest üldse informeeritud. Sellest annavad tunnistust ka uuringu tulemused, näiteks vaid ligi veerand vastanutest teadis, et umbes pool Eestimaa pindalast on kaetud metsaga. Valdavalt arvatakse, et kindlasti on metsa osakaal alla 40%.

Kõige üksmeelsemad on uuringus osalenud inimesed selles, et Eestis raiutakse metsa rohkem, kui seda peale kasvab - nõnda arvas 78% vastanutest. Seda vaatamata tõsiasjale, et Eesti metsade üle statistikat pidava Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse andmetel on metsa juurdekasv alates 2001. aastast Eesti metsades ületanud raiemahtu.

Selline suhtumine kinnitab kaudselt ka tõsiasja, et avalikkuse silmis on metsa ülestöötamisega tegelevaid ettevõtjaid juba aastaid kui mitte lausa röövliteks, siis vähemalt saamahimulisteks looduserüüstajateks tembeldatud. Ilmselt pärineb selline arvamus kümmekonna aasta tagant, mil tõepoolest suur osa saemeestest ühegi puu mahavõtmise ees risti ette ei löönud.

Stora Enso Metsa nõukogu esimehe Rait Hiiepuu sõnul võib inimeste kartusest aru saada, kuna erametsandus ärkas varjusurmast alles koos Eesti taasiseseisvumisega.

"Siiski on olukord tänaseks palju muutunud ning selle asemel, et lasta metsal üle kasvada või võsaks muutuda, julgustame meie erametsaomanikke oma metsaga teadlikult tegelema," räägib Hiiepuu.

Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktori asetäitja kt Enn Pärdi hinnangul jäi raie kõrghooaeg Eesti metsades 1990ndate teise poole ja sajandivahetuse vahele.

"Tundub, et sinna on jäänud ka inimeste teadmised," nendib Pärt. "Uuringutulemustest kõlama jäänud mure liigraie pärast on asjatu, pigem peitub Eesti metsades suur hulk kasutamata potentsiaali," kinnitab ta.

TNS Emori esindaja Mari-Liis Eensalu sõnul hindavad eestlased metsa eelkõige hapniku tootja ning taimede ja loomade elukeskkonnana.

"Mõned korrad aastas satuvad metsa peaaegu kõik eestimaalased, metsast otsitakse eelkõige vaikust ja rahu ning võimalust end hingeliselt laadida," iseloomustab Eensalu eestlaste armastust metsa vastu.

Puiduvarumise ja metsatöödega tegeleva ASi A & P Mets logistikajuht Mart Rebane möönab, et säärane negatiivne suhtumine metsafirmadesse on olnud valdav juba aastaid. Arvatakse, et metsaäris ringleb üüratult suur raha ja selle nimel kõiki niikuinii petetakse.

"Eks meid ole jah ikka varasteks ja pättideks tembeldatud, aga ma usun, et mida aeg edasi, seda enam ka suhtumine paraneb," märgib Rebane. "Mets tahab majandamist ja see tähendab ka raiumist. Kõigil on tarvis lauda ja tooli ja kappi ja ehitusmaterjali. Aga keegi peab selle puidu ka metsast välja tooma."

Leian, et see paraneb kogu aeg. Vahepeal käis ka meie arvates tõepoolest mingil määral asi alla, aga nüüd on turule jäänud ikka juba valdavalt ainult korralikud firmad ja igasuguseid suvalisi tüüpe enam metsa raiumas ei käi ning seetõttu ka metsi üle ei raiuta.

Metsa majandamise osas tehakse tänapäeval küll ikka päris korralikku tööd. Röövraideid enam nii palju ei tehta kui veel ehk mõned aastad tagasi. Nende arv on kõvasti vähenenud. Kui varem oli sageli sedasi, et osteti mingi metsakinnistu ning võeti sealt puud otsast lõpuni maha, siis nüüd enam nii ei saa asju ajada. Ja ega see meilegi ei meeldinud. Sest selliseid lageraideid harrastanud firmad pakkusid kinnistuid ostes omanikule konkurentidest kõrgemat hinda, sel moel saadi mets kätte ja võeti sealt kõik kuni noorendikeni maha.

Suuresti ongi metsamajandamine korda saanud tänu konkurentsile metsafirmade vahel - need, kes püüavad pettusega asju ajada, on korralike ettevõtjate poolt lihtsalt turult välja tõrjutud. Suuremad firmad peavad lisaks kõigele igal moel tõestama puidu päritolu jne. Samuti on keskkonnainspektsioon oma tööd hakanud senisest paremini tegema. Sulid on n-ö luubi alla võetud.

Kui puitu raiutakse majandusmetsadest, siis mina küll ei näe, et selles midagi valesti oleks. Ja kui praegu raiutakse aastas mingi 5-6 miljonit tihumeetrit aastas, siis arvestuslik juurdekasv on minu teada 10-12 miljonit tihumeetrit aastas. Vahepeal ehk raiutigi juurdekasvu piiril, aga praegu enam mitte.

TNS Emori arvamusuuringud kinnitavad, et Eesti inimesed väärtustavad metsa ennekõike kui hapniku tootjat ja loomade-taimede elukeskkonda.

Metsast mõeldakse peamiselt inimesest puutumata loodusliku keskkonnana. Ise metsas käimisel ja puhkamisel otsitakse rahu ja vaikust. Suhteliselt harva mõeldakse metsast kui tuluallikast ja majandamise objektist.

Metsa hoidmisele ja säästmisele suunatud mõtteviis viitab ühelt poolt sellele, et me oskame oma loodusressurssi vääriliselt hinnata. Teisalt on meie suhtumises ka juba omajagu linnainimese loodusest võõrandumist, mis enam ei pea loodusressursi enese heaks kasutamist loomulikuks. Tõsine taluperemees hoiab oma metsa ja hoolitseb selle eest, aga toob sealt rahuliku südamega ka jõulukuuse ja küttepuid.

Saamaks pilti inimeste ettekujutusest Eesti metsade olukorrast, palusime uuringus osalenutel vastata kahele küsimusele - "kui suur osa Eesti pindalast on teie arvates kaetud metsaga?" ja "kas metsa raiutakse teie arvates rohkem, kui seda peale kasvab?".

Kui Eesti tegelik kaetus metsaga on umbes 50%, siis vahemikku 40-60% pakkus uuringus välja vaid iga neljas vastaja. Kümnendik oli neid, kes hindasid metsasust kõrgemaks, kui see tegelikult on, aga üle poole oli neid, kes arvasid, et metsa on Eestis vähem kui tegelikult. Iga kolmas arvas lausa, et metsaga on kaetud vaid viiendik Eesti pindalast.

Alahinnates Eesti metsaga kaetust tervikuna, oli vastajatel samas ka kindel ettekujutus, et igal aastal raiutakse metsa enam, kui seda peale kasvab.

Ehkki tegelikult ületab Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse andmetel puude juurdekasv lubatava raiemahu tänavu kahekordselt, arvab ca 80% Eesti elanikest, et raiutakse rohkem ning metsa jääb selle tulemusena järjest vähemaks.

Moonutatud pilt tegelikkusest on kujunenud nähtavasti ühekülgse meediakajastuse tulemusena ja inimeste tegelikult leige huvi tõttu metsaga seonduva suhtes. Ehkki hoiaku tasandil peetakse metsa oluliseks ressursiks, ollakse metsade olukorraga seonduvast infost "pigem" huvitatud, mis tähendab seda, et aktiivselt teavet ei otsita ja meelde jääb see, mis jõuab päevalehtede esikülgedele.

Siiski on hoiakud metsamajanduse suhtes muutumas ja ohtude kõrval nähakse ka kasu. Metsamajanduse olukorda kriitiliselt hindavate inimeste osakaal oli 2006. aastal üle kahe korra väiksem kui kaks aastat varem. Kui 2004. aastal leidis 38% Eesti elanikest, et metsade olukord on viie aasta jooksul oluliselt halvemaks läinud, siis selle aasta alguseks jagas seda arvamust vaid 17% vastanutest.

Enamik vastajatest (üle 80%) nõustus ka sellega, et mets on Eesti majandusele oluline tuluallikas. Isiklikult hindavad puitu kui ehitus- ja kodusisustuse materjali väga kõrgelt samuti neli viiendikku Eesti elanikest. Ning on selge, et kvaliteetse laudpõranda või kauni kummuti saamiseks tuleb need puud ka kuskilt võtta.

Seega iseloomustab Eesti inimeste hoiakuid metsamajanduse suhtes tervikuna pigem kõhklev kahevahelolek: nähakse nii kasusid kui ka riske. Ja vajatakse kindlust, et metsaomanikud nende vahel mõistlikku tasakaalu hoiavad.

Uuring kinnitab eestlaste kahepalgelist suhtumist metsamajandamisse - ühelt poolt saadakse aru, et mets annab tööd ja leiba, tulu riigikassasse ning väärtuslikku ehitusmaterjali, teisalt ollakse oma hoiakutes metsamajandamisse endiselt väga kriitilised.

Eestlased peavad end metsarahvaks ja satuvad metsa sagedamini kui keskmine eurooplane, kuid väärarusaamad metsade olukorra osas tulevad sisse päris fundamentaalsel tasandil. Kuna arvatakse, et metsaga on kaetud vaid kolmandik Eestist (tegelikult 51,8%), siis kardetakse selle viimasegi kadumise pärast. Ollakse veendunud, et metsa raiutakse rohkem, kui seda peale kasvab. Tegelikkus on vastupidine.

Raiemahtude kasv kulmineerus aastaga 2001 ning sellest ajast alates pole ühelgi aastal raiutud niigi palju, kui riiklik arengukava seda võimaldaks. Eesti metsa- ja puidutööstusel, mis annab tööd igale 13ndale inimesele Eestis, napib toorainet. Ja kui täna napib toorainet, siis homme napib töökohti.

Nii tulebki selle asemel, et osta puitu kokku Eestist, tuua seda sisse välismaalt. Olukorras, kus Eestis on ressurssi piisavalt, pole see mõistlik. Raiemahud Eestis on vähenenud alates 2000. aastast, samal ajal kui juurdekasv on jäänud suhteliselt samale tasemele.

Arvestades Eesti metsade seisundit (puude vanust), on metsade majandamine praegu liialt passiivne ning sellega kaasneb otsest majanduslikku kahju.

Statistika kinnitab, et metsarikkumiste arv on viimaste aastate jooksul kordades vähenenud. Nüüd on probleemiks saamas hoopis see, et metsadega ei võeta midagi ette, neid ei majandata. Mets ei muutu seistes aga alati paremaks. Selle asemel, et lasta metsal üle kasvada või võsaks muutuda, tuleb sellega teadlikult tegeleda. Ainult nii kasvab Eesti metsaressursist tulu nii omanikule, majandusele kui ka riigile tervikuna.

Tegelikkus on see, et Eesti pindalast 51,8% on metsamaa, millest metsaga kaetud 93,7%. Alates 2001. aastast pole ühelgi aastal raiutud Eestis nii palju metsa, kui riiklik arengukava seda võimaldaks.

Raiemahud on alates 2000. aastast tõepoolest vähenenud, samal ajal kui juurdekasv on jäänud suhteliselt samale tasemele. Näiteks 2005. aastal raiuti Eestis 6,9 miljonit tihumeetrit puitu ja juurde kasvas 11,7 miljonit tihumeetrit.

Puidu- ja metsatööstuse rolli Eesti majanduses tajuvad Eestimaa elanikud teisejärgulisena. Puit ehitusmaterjali ja energiaallika ning puidutööstus tööandjana pole vastanute eelistuses kuigi kõrgel kohal.

Ühelt poolt saadakse küll aru selle tööstusharu tähtsusest ning puitu kui materjali hinnatakse samuti väga kõrgelt, teisalt aga kardetakse metsade liigraiet ja ebamõistlikku majandamist.

Eelmise aasta alguses RMK tellimusel TNS Emori üle-eestilise väärtushinnangute uuringu raames kaardistati Eesti elanike hoiakud ja arvamusi metsamajanduse hetkeseisu ja eesmärkide suhtes ning uuriti, milline on RMK maine erinevate sihtrühmade silmis.

Üldised hinnangud metsade olukorra suhtes on jätkuvalt pigem kriitilised, aga võrreldes kahe aasta tagusega, on toimunud muutus positiivses suunas. Suurimaks probleemiks peetakse liiga suurt ning ka ebaseaduslikku metsaraiet.

Riigimetsa majandamist hinnatakse üldiselt jätkusuutlikumaks kui erametsade majandamist.

Hoiakud metsamajanduse eesmärkide suhtes vastandlikud - mets on küll oluline tuluallikas Eesti majandusele, kuid samas leitakse, et loodusliku metsakeskkonna säilitamine on olulisem kui teenitav tulu. Samas on selge kartus, et metsa raiutakse rohkem, kui seda peale kasvab. Tegelik olukord on vastupidine.

Kriitikute sihtrühm, kes metsamajanduse kasudes väga veendunud ei ole ja samas hindab riske kõrgelt, moodustab pea poole Eesti elanikkonnast. Keskmisest enam on selles sihtrühmas Tallinna mitte-eestlasi.

Kriitikute põhiprobleem on vähene informeeritus. Ühelt poolt on vaja teadvustada metsamajanduse panust Eesti majandusesse ja puidu kui materjali ning energiaallika väärtust ja teisalt on oluline leevendada hirmu, et metsamajandus ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik.

Uuringus osales 1001 Eesti 15-74aastast elanikku.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:28
Otsi:

Ava täpsem otsing