Tulevik kuulub nutikatele

Miks ma nii arvan? Selgitan. Palju on räägitud Eestis tööjõupuudusest. Tõsi on, et lähiaastad toovad tööandjaile küllusesarvest lisaprobleeme. Pikemas perspektiivis pole probleem pelgalt inimressursis, vaid ressursis tervikuna: toore kui ressurss, suhted ja partnerlus kui ressurss, intellektuaalne ja ka geograafiline positsioon kui ressurss.

Kui veel kaks aastat tagasi müüsid töövõtjad ennast firmadele ning ühele ametikohale kandideeris sadu inimesi ning koolipingist tulnu võis olla rõõmus, et üldse kusagile tööle sai, siis nüüd on kõik vastupidi. Sarnast trendimuutust on näha ka makrotasandil, riikidevahelistes suhetes.

Paari aasta eest olid väikeriigid kui töövõtjad, kes püüdsid ennast suurtele müüa. See kas õnnestus või mitte.

Praegu on väikeriigi seisukohalt kõik märksa lihtsam. Suurriigid kui "töövõtjad" on aru saanud, et väikesed nagu Eesti, võivad neile oluliseks osutuda. Seetõttu pole ka väga üllatav hiinlaste koostööettepanek Eestiga, täpsemalt Tallinna Sadamaga.

Samas pole Tallinna Sadam viimastel aastatel millegi erilisega silma paistnud. Pigem on siin tegu Hiina proaktiivsusega.

Kui USA raiskab oma ressurssi mõttetult Iraagis, siis Hiina loob üle maailma oma n-ö agentide võrku. Üheks selliseks on kujunemas ka Eesti.

Loomulikult ei tegeleta heategevusega, vaid seistakse eelkõige oma riigi huvide eest, tegusad ollakse peale Eesti teisteski riikides nii Põhja-Euroopas kui ka Aafrika mandril.

Hiina on praegu ainuke suurriik, kel on läbimõeldud plaan, mida avalikkusega siiski eriti ei jagata.

Euroopa Liit on lõhestunud sisevastuolude lahendamises, kus tagajärjed on põhjustega segamini aetud. USA sõdib, Venemaa naudib liialt aineliste ressursside kallinemisest tulenevat majanduskasvu ning heaolu. Kuigi Eesti ekspordist 60% läheb ELi riikidesse, tasub Eestil teraselt jälgida arenguid just idas.

Venemaa keskklassi maksujõu kiire kasv Loode-Venemaa piirkonnas ning läänepoolsemas riigiosas tervikuna on olnud kiire, millest tuleks kasu lõigata. Norma juhatuse esimees Peep Siimon on sellele korduvalt viidanud.

Tänu jõukuse kasvule on saanud võimalikuks ka sõiduautode transiit Venemaale, mis annab tööd kümnetele otseselt sellega seotud Eesti firmadele ning sadadele töölistele. Kasu lõikavad ka firmad, kes otseselt selle äriga seotud ei ole.

Tasuvamate tegevuste otsimine ja leidmine on nutikus. Selle asemel vaadata ettevõtte langevat majandusgraafikut, tuleks ettevõttel võib-olla profiili muuta ja nõnda töötajale rohkem palka maksta. Selle asemel, et vedada turvast, tuleks sõiduautosid transportida. Kes tasuvamatele tegevustele üle minna ei suuda, lähebki pankrotti. Selles peab ettevõtte süüdistama iseennast, mitte konkurente ega valitsust.

Paneb imestama kohalike ettevõtjate suhtumine, kus esikohale seatakse iga hinna eest liidriroll teiste kohalikega võrreldes. Kuidas teie suhtuksite, kui ligi astub newyorklane ning hoopleb, et ta on parim tootja või automüüja Bronxis?

Soovi olla omas külas suurim tegija ei saa kuidagi nutikaks mõtteviisiks pidada. Selle asemel, et üksteisega võidelda ning välismaiste suurkorporatsioonide partneriks olemise nimel pea olematute marginaalidega leppida (allhankija olla), peaks kohalikud oma võimsused ühendama ning üheskoos maailmamere lainetele seilama.

Nimetaksin seljad ühendanud Eesti eksportijaid maailmamastaabis endiselt väikesteks tegijateks, kes võiksid taiplikkust üles näidates sobivas nišis konkurentidelt maailmas tooli jalge alt tõmmata. Uuel valitsusel tuleb leida see miski, mis aitaks sellist arengut kindlustada.

"Miski" leidmine võib aga olla sama keeruline, kui paadi otsimine filmis "Mehed ei nuta". Aga alati on nii, et mõned firmad ei õpi kunagi, nad on valinud lihtsama tee - allakäigutrepi.