Päikeseline moefanaatik Aldo Järvsoo

Kristina Herodes 30. märts 2007, 00:00

Aldo ei armasta eriti endast rääkida, üldist inimlikkust või viimaseid muljeid jagavad teemad köidavad teda märksa enam. 12 moealal tegutsetud aasta peale tuleb vist ka üle saja intervjuu. Oma kollektsioonide, show'de ja mitmes vormis tunnustusavalduste arvu ei tea moelooja kohe kindlasti. Ja ikkagi ei tuvasta ka kõige teravama luubiga Aldo juures vähimaidki staariveidrusi. Aldo Järvsoo on sama siiras, loomulik ja ehe nagu viieaastasena, kui ta vähimaidki moeambitsioone omamata avastas, et ilu ja inimesed on toredad.

Optimism on üks iseloomulikumaid jooni Aldo Järvsoo kõikides töödes ja ka looja enda põhiolemuses. See pole hoolikalt loodud imago, ta lihtsalt ongi positiivne - rõõmus, loomulik ja lootusrikas. Professionaalse arenguga käib sageli kaasas hästitoimivate reeglitega kohanemine ja jahe üleolek, kuna kõik on juba selge. Aldo on end karastanud intensiivse tööga, kuid samal ajal suutnud alles hoida hinge oskuse siiralt vaimustuda ja asju väsimatult uue nurga alt näha. "Ega ma tegelikult aru ei saa küll, et ma kolmekümneaastane olen. Pole veel tulnud sellist ideed, et tuleks kuidagi täiskasvanuks hakata. Kogemusi-teadmisi tuleb juurde, aga suhtumised ju ei muutu, ühed on peas ja teised südames."

Parandamatu päikesepoisi hea tuju allikaid on palju: ta naudib väga oma tööd, aga teda rõõmustavad ka väikesed asjad. "Praegu ma näiteks lähen ja ostan lilled koju!" Samuti meeldib moekunstnikule Eestis elada. "Ma armastan reisida, aga mulle õudselt meeldib siin tegelikult. Mulle on välismaal päris palju tööd pakutud, aga ma ei läheks juba armastuse pärast Eestist ära!"

Aldo heasoovlikkus ja elurõõm on nakkavad, nii on tema ümber kogunenud terve suur seltskond loovaid sõpru-tuttavaid, toetajaid ja kliente. Eesti edukaimad modellid peavad auasjaks Aldo show'del üles astuda, hoolimata sealjuures tasust. Kõigel, mida päikeseline looja teeb, on küljes niivõrd eriline aura, et kes seda kord kogenud, tahab tunda end taas osalisena uue elamuse sünnis.

Aldo viimane autorikollektsioon "Grand Opening" ühendas 20 luksuslikku tualetti. Inspiratsiooniallikateks 20ndad, ülinaiselik luksus ja võimendatud vormid, millega autor mänguliselt ümber käis.

Järvsoo käekiri on vaimustuda ja mitte seada endale mingeid stiilipiire. Sest nii on lihtsalt palju toredam töötada! "Kui ma kollektsiooni teen, siis ideed tulevad ise. Nemad ajavad mind taga, mina ei otsi neid," selgitab Aldo. "Ma olen hästi kangakeskne ka, näiteks viimase kollektsiooni jaoks tellisin 50 meetrit musta luksuslikku naturaalsiidi. Sa ei kujuta ette, kui kiiresti see mu ateljees otsa sai!"

Aldo on lavale saadetava suhtes ülinõudlik, tihti jääb mitu teost lõpliku valiku käigus välja ja ka rõivaste valmistegemisel ei taha autor töid eriti jagada. "Mulle meeldib, kui oma tööga on hästi lähedane suhe. Sulle avaneb nii palju uusi võimalusi, jube palju ideid ju tegemise käigus areneb ja täieneb. Kui kaasaksin palju abilisi, jääks isetegemise rõõm täiesti ära."

Aldo käe all valmis sel korral lisaks rõivastele ka hulk fantaasiarikkaid turbanite ja sulgedega soenguseadeid. "Ma lähenen asjadele paindlikult, käigu pealt. Kui tuleb mõni ootamatu olukord, annab see alati ka mõne uue hea idee. Milleks muretseda?" räägib moelooja ja stilist, kelle ambitsiooniks pole kunagi olnud saada tippjuuksuriks või jumestajaks, kuid kes sageli paneb käed külge kõigele, mis ilu loob. See käib loomulikult ja rõõmuga. Pole oluline, kust läheb kellegi planeeritud töö piir, tulemus olgu täiuslik ja tugev!

Lavale toodud tervik oli äärmiselt mõjuv, ainuski ese ei äganud disainikoorma all, kõik säras oma lihtsas geniaalsuses. "See kollektsioon oli rohkem disainikeskne ja kantav. Aga mulle meeldib tohutult teha ka fantaasiarikkaid kunstiprojekte. Mõlemat pidi on lahe luua, minu puhul tekib selles iseenesest mingi tasakaal," selgitab moekunstnik säravate silmadega. Tema vaimustus oma tegemistest on nakatav ja ülevoolavalt siiras. Mõtlen, et kui Aldo ülesandeks oleks minna kuhugi kooli ja pidada sütitav kõne sellest, milline ülisuur nauding on luua moodi, unustaksid ka kõige kaagimad kaagid otsemaid oma tossupommid ning haaraksid kanga ja kääride järele.

Aldo armastab õhtukleite luua - midagi erilist, millesse mahub hulgaliselt fantaasiat, kirge ja luksuslikke materjale. Ja kuigi see oleks majanduslikult otstarbekas, ei tee ta oma kleitidest kunagi koopiaid. "Ma ei taha. Ma teen ainult ühe, ainulaadse asja. Tihti juhtub, et mõni inimene vaimustub laval nähtud ideest, aga tema kehakuju ja kasv on teine. Siis teen talle rõiva samas stiilis, aga kindlasti mitte koopia!" on looja selles küsimuses äärmiselt resoluutne.

Üsna sageli saab mõnest geniaalsest moelahendusest tohutu hitt, mida ihaldavad kümned kandjad. Ja vastutulelik disainer peab leiutama üha uusi mudeleid sarnases võtmes, kuid iga asi on siiski täiesti omanäoline. "Tead, kui ma teen juba kümme asja samast kangast, hakkan muretsema inimeste ainulaadsuse pärast. See on mul nii kindel asi - inimesed teavad alati, et minu käest saavad nad täiesti kordumatu asja! See on suur loominguline vastutus."

Aldo teoste juurde kuuluvad legendid. Näiteks lood, et ta teeb ainult asju, mida talle meeldib teha. Ja et tema fantaasiarikkad pidulikud tualetid ostetakse ära enne, kui etendus õieti lõppedagi jõuab. Autor ise naeratab sealjuures tagasihoidlikult: "Ma midagi selleks ei tee küll. Vahel on isegi kahju kõike otsekohe ära müüa, tahaks neid veel näidata kuskil..."

Ka see on tõsi, et autor võtab käsile vaid töö, mis teda tõepoolest innustab. Tema arvates on see lihtsalt aus. "Olen hästi peokleidikeskne, argised asjad ei võlu mind. Ma ei saa aru, miks peaks nende kallal disainer tööd tegema? Poodides on ju suhteliselt hea valik." Pulmakleite meeldib Aldole tohutult teha. "Mõnus on olla osa millestki erilisest inimese elus. Pruudid on nii armsad, ülipositiivselt meelestatud, nii elevil ja loovad." Juba detsembris hakkavad inimesed helistama, et suviseks suursündmuseks kleiti saada ja end nõutud disaineri töögraafikusse mahutada. Aldo Järvsoo meelest ei saa teha lihtsalt pulmakleiti, enne töö alustamist on vaja end häälestada samale lainele terve peoga, tunnetada stiili ja atmosfääri. Aldo kaubamärgiks kujunenud rahvuslike tikanditega pruutkleididki puhkevad enim õide kesk loomulikku keskkonda. "Nii armas, mind alati kutsutakse pulma ka!"

Aldo on fanaatik. Tema jaoks mõnus töötempo ajaks nii mõnelegi mõõdukale tegutsejale hirmu peale. "Mulle meeldib teha hommikust õhtuni, mõte hakkab just nii kõige paremini jooksma." Aldo tööpäev ateljees kestab kella kaheksast varahommikul kella kuueni õhtul. Ja sellega asi ei lõpe! Peale väikest einet tuleb "teine vahetus", kella kaheksast õhtul kella kolmeni öösel. Selline tempo kestab umbes kaks kuud enne uue kollektsiooni valmimist. Aastas tuleb kaks-kolm kollektsiooni, vähem ei saa, sest ideid on nii palju. "Arvestades seda, et ma olen peast halliks läinud, siis võib vist öelda küll, et ma töötan üle," naerab Aldo. Aga selles lauses on niivõrd palju rahulolevat muretust, et kindlasti ei ole see otsus oma elustiili muuta.

Kuna Aldo Järvsoo on ise oma aja peremees, korraldab ta oma elu just nii, nagu endale meeldib. "Kollektsiooni tegemine ei ole ju stress - mulle nii õudselt meeldib seda teha! Maailmas ei ole mõnusamat tegevust! Teed hommikust ööni ilusaid asju, saad hiljem kiita, sulle plaksutatakse ja tuuakse lilli." Aldo on veendunud, et samamoodi mõtlevad enam-vähem kõik inimesed, kes oma erialavalikuga südamepõhjani rahul on. "Minu töös on rohkem pinget, aga ka rohkem emotsioone ja võimalus näha oma töö tulemust! Paljudes ametites sellist luksust pole."

Autor tunnistab, et lisaks ekstaatilisele rõõmule kaasneb moeloominguga ka hästi suur vastutus. "Sinu pärast tuleb hulk inimesi kohale. Sa lihtsalt pead neile tagama, et nad näeksid midagi head!" Väljateenitud hea nimi on ühtepidi rõõm ja kapital, aga teisalt ka pidev surve: iga uue tööga tuleb ületada kaelamurdvalt karm tase - oma enese eelmine töö.

Moelooja amet pole lapsepõlveunelma teostumine. "Moekunstnikuks saamise mõte tuli täiesti juhuslikult! Koolis levis jutt, et noorte moe-show IN on tulemas, osalesime sõpradega ja võitsime. Kuna elamus oli tore, võtsime järgmisel aastal koos Taneliga (Tanel Veenre - toim) jälle osa ja jälle võitsime. Aga enne seda ma polnud isegi kunagi mõelnud hakata moodi tegema. Tänaseks on mul auhindadest, mis Eestis välja antakse, saamata ainult suur Kuldnõel," suudab looja välja rehkendada.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:29
Otsi:

Ava täpsem otsing