Valge risti imed Vastseliina piiskopilinnuses

Kuigi Vastseliina kuulus 13. sajandil rajatud Tartu piiskopiriiki, oli 25. märtsil 1342. aastal ehitama hakatud Vastseliina piiskopilinnuse ees suured teened ka Liivimaa ordumeister Burchard von Dreilebenil. Ehitamise ajendiks oli tõenäoliselt Irboska kivilinnuse püstitamine.

Piusa jõe ja Meeksi oja ühinemiskohale rajatud linnust nimetati alguses Neitsi Maarja auks Frowenborchiks, hiljem lihtsalt Novum Castrumiks ja Neuhauseniks ehk uueks linnuseks. Linnus oli ehitatud väga soodsale kohale, kuna läänest kaitses teda Piusa jõgi, põhjast ja idast Meeksi oja, lõunast kaitsekraav. Keskajal võis Vastseliina piiskopilinnuse jagada viieks osaks: peatorn, pealinnuse õu, eeslinnuse õu, suurtükitornid ja välimine eeslinnus. Kõike seda ümbritses zwinger-müür ehk väikeste tornidega müür.

Linnuse vanim osa oli suur ristkülikukujulise põhiplaaniga peatorn, millest tänapäeval on osaliselt säilinud ainult alusmüürid. Keskaja lõpus oli Vastseliina peatorn viiekorruseline, selle tähtsamad ruumid olid relvakamber ja linnusekabel. Ajaloolase Kaur Alttoa arvates oli Vastseliina linnuse idapoolne külg kõige kergemini vaenlase poolt rünnatav. Et seda olukorda muuta, siis rajati linnuse sellele küljele suurtükitornid.

Teine teemat uurinud teadlane Kalvi Aluve pole sellega nõus ning ütleb: "Linnuse platoo on teisel pool orgu olevast idapoolsest naaberkõrgendikust siiski 10-14 m kõrgem." Suurtükitornidest ehitati kõigepealt valmis kirdetorn, mille tellisedekoor sarnaneb Tartu toomkiriku läänepoolse küljega. Seda fakti aluseks võttes arvatakse, et Tartu toomkiriku ehitas sama meister, kes lõi Vastseliina piirikindluse kirdetorni.

Üks kirdetorni huvitav detail on linnuse kabelile viitavad süvendristid. Hiljem lisandus põhjakülge suurtükitorn, mille kahel ülemisel korrusel olid Liivimaa ehituspraktikas unikaalsed ümarad laskeavad.

Vastseliina linnuse kabeli siseõuepoolsele seinale oli kahe raudnaelaga kinnitatud altaririst. Kord toimus selles kabelis väidetavalt suur ime. Nähti kahte valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile ümber asetamas. Selle juhtumi tõesust kinnitas mitu inimest, ühe kirjelduse järgi kostnud kabelist aeg-ajalt ka kütkestavat meloodiat ning riivistatud ukse taga säranud imeline valgus.

Ime krooniks oli seina külge kinnitatud altariristi sattumine vabalt seisva altari kividele ilma, et miski oleks seda toetanud. Tol ööl sai Vastseliina linnus endale reliikvia, mida linnuse meeskond hoolikalt valvas.

Püha risti kabeli külastus andis 40päevase indulgentsi ehk ajaliku patukaristuse amnestia, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal. Nii sai Vastseliina kabelist üks olulisemaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Valge risti juures olevat abi saanud ka pimedad ja kurdid.

Siinkohal tasub üle öelda, et 16. sajandil ehitatud hobuserauakujuline suurtükitorn linnuse kirdenurgas on tänaseni kaunistatud valge risti kujutisega.

Valge rist näitas oma imettegevat mõju taas 1381. aastal. Pärimuse järgi piiras siis Vastseliina linnust Moskva vürsti 300 000meheline vägi. Kuna pikaleveninud piiramine ja paljud tormijooksud halvendasid lossi kaitsevõimet, siis hakati üha rohkem abi otsima Jumalalt. Ühel hommikul, päikesetõusu ajal, toimuski ime. Palvete lugemise lõpetanud Vastseliina linnuse pealik tabas ihutud raudotsaga noolega pika maa pealt surmavalt Vene suurvürsti. Oma väejuhist ilmajäänud venelased olid nii šokeeritud, et lõpetasid Vastseliina piiskopilossi piiramise ning lahkusid. Linnuse kaitsjad rõõmustasid imepärase pääsemise üle ning riputasid vibu lossikirikusse. Kuuldus, et Vastseliina piiskopilinnus on kõige tugevam, levis ja kinnistus rahva mälus. Tänapäeva kunstiajaloolaste arvates see siiski nii ei olnud. Kalvi Aluve ütleb, et Vastseliina oli tunduvalt väiksem kui Pärnu ja Paide linnused.

1585. aastal kirjutas paavsti saadik Antonio Possevino Tartus "Kirja Mantova hertsoginnale". Ta kirjeldab jesuiitide tegevust Liivimaal (Lõuna-Eestis), Rootsis ja Transilvaanias (Rumeenias). Kirjast võime lugeda mitmest hundiloost. Üks neist juhtus Vastseliina lossi ümbruses. Siin hulkunud ringi neli hunti, kellest üks oli valge. Võsavillemid ründasid eriti lambaid ja "raskeid naisi", nagu Possevino kirjutab. 1585. aastal olevat hundid ära söönud sada viiskümmend ülekaalulist naist. Selliste hirmsate sündmuste pärast ei julgenud keegi põldudel käia. "Rahvas ütleb seda nõiduse läbi tehtud olevat, pärast moskoviitide lahkumist," kirjutab Possevino.

16. sajandi lõpul korrastasid Vastseliina piiskopilinnust poolakad, aga 17. sajandil takistas rootslasi hoones parandustöid ette võtmast pealetulnud Põhjasõda. Selles sõjas 1702. aastal jäi Vastseliina piiskopilinnus varemetesse. Niisuguseks on ta jäänud tänaseni, kuid keskaegsed varemed pole oma populaarsust kaotanud.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg