Elagu elu, mis põletab rinda!

Ka näidendi autor Andrus Kivirähk pole Pansot kunagi kohanud, aga see-eest on ta korduvalt lugenud kõiki Panso raamatuid.

Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Panso noorpõlve päevaraamatutega tutvudes otsustas Kivirähk kirjutada näidendi noorest Pansost: ümmarguste öökullisilmadega teatrikooli õpilasest, Draamateatri noorest koomikust - poisist, kes tahab vallutada maailma ja kardab meeletult surma, kuna siis jääks tal kõik ütlemata.

Panso juhendatud lavakunstikateedri VII lennu lõpetanud Merle Karusoo lavastajatöö "Voldemaris" on suurepärane: väga nappide vahenditega väljendatakse toonast muutuvat aega ja sellega elavaid inimesi. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus ja kunstnik Pille Jänese loodud lavapilt toetavad seda.

Näidendi kahe vaatuse tegevus möödub Pääsküla rongis. On aasta 1955. Kivimäelt astub vagunisse noor lavastaja Voldemar Panso (Tiit Sukk), et sõita Balti jaama ja suunduda sealt oma lavastuse "Kuningal on külm" esietendusele.

Ärksa vaimuga noor lavastaja puhub elu sisse ka tukkuvale reisiseltskonnale: plikaohtu töölisneiule Helmile (Mari-Liis Lill), vanale maamehele (Guido Kangur), kibestunud kolmekümnendais aastais Lemmergale (Taavi Teplenkov). Kõrvale ei jää ka võimutruu Konduktor (Viire Valdma).

Sel lühikesel rongisõidul jõuab Panso koos kaasteelistega, kes kõik kehastavad mitmeid persoone, käia läbi oma noorusaja. Mängitakse või mäletatakse, unistatakse, räägitakse lugusid viinast, teatrist, armastusest, sõjast, läände põgenemisest ja siiski siiajäämisest, Moskvast, haiglast, proovist, küüditamisest, koolist, jälle viinast, armastusest.

Tiit Suka mängitud Pansos on üksjagu lennukust, hääles kõlavust ja naerus teatraalsust, olekus sarnasust. Noore Panso fantaasiaküllased ideed ja hõljumine elumere laineil haaravad publiku kaasa - saal rõkkab naerupahvakuis või tarretab vaikuses.

Elevust tekitavad ka teiste osatäitjate ümberkehastumised. Guido Kangur pälvis esietendusel aplausi Ants Lauteri osa eest. Aga tema mängitud Ruts Baumann, Felix Moor ja Voldemari isa väärivad samuti tunnustamist. Taavi Teplenkovi muutumine elupõletajast näitleja Lemmergasest lava vallutavaks Kaarel Karmiks on muljetavaldav. Mari-Liis Lille kanda jäänud naisterollid on ehk liiga üldistatud, Viire Valdma konduktor absurdselt võimukas, aga nagu lõpus selgub, siiski inimlik.

Esietendusel ei tahtnud lõpuaplaus lõppeda. Avanes uus lehekülg eesti teatriloos.

Autor: Tiina Kolk