Reet Roos naasis missioonilt

Lapsele elatise tagamise seadus, mida ma kõik need neli aastat vedasin, võeti ju pooles osas märtsi lõpuks vastu. Kui seda poleks juhtunud, siis oleks vist tulnud uuesti kandideerida.

Tegelikult ma otsustasin juba neli aastat tagasi, eelmiste valimiste eel, et piirdun ühe Riigikoguga. Parlamendis on kaht tüüpi saadikuid: ühed on elukutselised poliitikud, n-ö poliitilised loomad. Teised lähevad Toompeale mingil kindlal põhjusel. Neil on oma missioon, tahe mingi konkreetne asi korda ajada.

Vaatasin neid elukutselisi - mina ei taha selliseks saada ega jääda. Järelikult oli vaja konkreetset eesmärki. Kui otsustasin eelmistel valimistel kandideerida, siis kõigepealt olin kindel, et naisi on Toompeal vähe ja on vaja seista mõne naisi puudutava probleemi lahendamise eest. Saatsin kirjad vist üle 3000-le oma ringkonna naisele, kus palusin reastada nende kõige suuremad probleemid.

Sain umbes tuhat vastust, ja sealt tuligi välja, et laste isadelt alimentide kättesaamine on naistele väga suur probleem.

Oleksin ikka pääsenud. Ma olin ju eelmisel korral ka nii taga, et poleks pidanud kuhugi pääsema. Järjekorrast nimekirjas ei olene eriti midagi. Oma ringkonna esimesed saavad muidugi edasi. Aga järgmised vahetavad omavahel kohad vastavalt saadud häälte arvule.

Üldnimekirjas pannakse ettepoole need inimesed, kes kas ei saa endale kampaania korraldamisega hakkama või kelleta erakond hakkama ei saa. Eks nende kohtade pärast käib ka sisemine võitlus. Aga erakonna valimisnimekirjades olin ma kirjas sellepärast, et ma ei tahtnud mingit meedia vahumulli oma mittekandideerimise teemal.

Ma kahetsen, et raiskasin algul nii palju aega probleemide lahtirääkimisele sihtrühmadega ja ümarlaudadele. Vahepeal valitsus muutus ja Res Publica jäi opositsiooni. Oleks tulnud eelnõu valmis teha, kuni olime veel koalitsioonis, üksikasju oleks saanud ka hiljem parandada ja täpsustada. Siis oleks lahutatud perede lapsed saanud toetust juba kaks aastat tagasi.

See oligi minu kõige ebameeldivam kogemus poliitikast, et olgu mõte kui tahes hea, toetatakse ikka ainult enda erakonna eelnõusid. Või siis üritatakse opositsiooni esitatud eelnõusid "sisse vehkida". Mai Treial kähvas sotsiaalkomisjonis mulle, et "alimentide maksmine on pere omavaheline asi!" Pärast aga rääkis ajakirjandusele, et alimendifondi loomine on hoopis tegelikult Rahvaliidu mõte. No mis tähtsust sellel on, isegi kui see oleks nii olnud.

Ainsad, kes väljapoolt Res Publicat toetust avaldasid, olid Liina Tõnisson ja Kadi Pärnits. Tänud neile.

Mul on üks suur paber, kuhu ma iga aastavahetuse peol kirjutan asju, mida plaanin järgmisel aastal teha. Samal ajal tõmban maha need ettevõtmised, mis eelmisel aastal kirja panin ja ära tegin. Mul on selles nimekirjas paar asja juba neli aastat maha tõmbamata, ajast enne Riigikokku minekut. Need ma tahaksin nüüd tegudeks pöörata. Aga ma ei räägi sellest enne, kui lubadused täidetud, ma olen ebausklik omal veidral viisil!

Firmal läheb hästi, mul polegi seal midagi erilist teha. Lähen võib-olla natukeseks Lätti ja Leetu appi. Lisaks lõime seltskonna tublide naistega MTÜ Naised Emakakaelavähi Vastu, kus on palju vaja ära teha.

Hoian kindlasti ka elatise tagamise seadusel silma peal. Mind seostatakse selle probleemiga ja nädalas paar-kolm inimest vajavad ikka nõu, abi või ainult tuge. Telefoninumber mul ju sama.