Uudised
17. aprill 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Auditi maksumus sõltub ennekõike maa pindalast

Metsade sertifitseerimise hind sõltub eelkõige sellest, kui suur on audiitorite ajakulu, mis omakorda oleneb metsade suurusest ja nende paiknemisest.

Erametsaomanike puhul on sageli tegemist grupisertifikaadiga (mitmed omanikud taotlevad koos oma metsadele ühte sertifikaati) ja sellisel juhul tuleb hind grupi liikme ja hektari kohta odavam.

Eestis tehtud esmaste hindamiste puhul puhul on jäänud hind hektari kohta vahemikku 20 senti kuni peaaegu 100 krooni. Kavandatava raiemahu kohta arvestatuna vahemikku 8 senti kuni 19 kr/tm.

Tarneahela sertifitseerimise hind koosneb esmalt standardist ja skeemist, mille alusel ettevõtet hinnatakse. Mõnel juhul tuleb sertifitseerida eri standardite järgi samal ajal, näiteks lisaks FSC materjali jälgimisele ka mittesertifitseeritud materjali päritolu kontroll.

Edasi mõjutab hinda ettevõtte suurus ja tootmisprotsesside keerukus. Üks osa maksumusest on tasu FSC keskusele. See arvestatakse FSC ette antud ja kõigile üheselt kehtivate reeglite alusel. FSC tasu suurus sõltub ka sertifikaati taotleva ettevõtte kogukäibest.

Kui ettevõte soovib sertifitseerida mitmeid asukohti, on audit kallim, kuna külastada tuleb erinevaid kohti.

Esimese aasta kulutused tarneahela sertifikaadi saamiseks algavad umbes 15 000 kroonist. Keskmine esimese aasta kulu suurus on vahemikus 25 000-40 000 krooni. Väga suurte ja mitmeid asukohti sertifitseerivate ettevõtete puhul võib hind olla paar korda kõrgem.

Euroopas eelistab praegu vaid Inglismaa selgelt sertifitseeritud puidutarnijaid.

Stora Enso Timberi müügiosakonnas ollakse seisukohal, et praegu suudavad puidutööstused toodangut ka ilma FSC sertifikaadita müüa, kuid tulevik toob kindlasti kaasa sertifikaadi olulisuse suurenemise.

Saematerjali hulgiostjad on mingisugust hinda sertifitseeritud toodete eest valmis ka lisaks maksma, aga praegu on see veel selgelt alla saetööstuste ootuste. Seega ei ole sertifitseerimisel puidufirmade jaoks veel käegakatsutavat kasu.

Euroopas on seni vaid Inglismaa näidanud selget soovi eelistada sisseveetava puiduna sertifitseeritud materjali. Samas ei ole Inglismaa kliendid ise nõus FSC olemasolu eest preemiat maksma, vaid üritavad mitte-FSC tarnijad järjest kelgu pealt maha raputada.

Mitmed tootjad Poolas ja Prantsusmaal, kes töötlevad Baltimaadest ostetud materjali Inglise turu jaoks, on nõus Eesti, Läti või Leedu saetööstustele sertifitseeritud materjali eest lisa maksma, sest muidu pandaks Inglismaa turg nende tarnetele lukku.

Stora Enso Balti regiooni välismaal tegutsevad müügimehed on seda meelt, et vahe Euroopas kehtivate FSC ja PEFC standardite vahel pole kuigi suur, näiteks Soome hoiab küünte ja hammastega kinni PEFCst, kuna üle 90% põhjanaabrite juures väljaantud sertifikaatidest järgivad just seda standardit.

Samas maailma suurim puiduimportija Jaapan panustab selgelt FSCd omavatele tarnijatele.

Sertifitseerimine on oluline, aga metsamajandus seisab tõsise probleemi ees, sest Eestis on metsamaterjali toodang praegu alla poole metsade ühtlase kasutuse mahust.

Selline olukord tingib, et Eesti metsatööstusel, sh Stora Ensol, ei jätku optimaalsete tootmismahtude säilitamiseks vajalikku toorainet, mida võiks varuda kohalikest metsadest.

RMK võib kaaluda planeeritavate raiemahtude suurendamist järgneva paari-kolme aasta vältel. Seda selleks, et pehmendada tööstusele puiduimpordi vähenemisest tingitud tagasilööki ja anda aega erametsanduse mahtude taastumiseks. Tarvis on kasutada ära metsa võime toota puitu.

Pikemaajalises perspektiivis tuleks riigimetsa majandajal tõsta metsade tootlikkust metsakasvatuslike võtetega - metsamaid kuivendades, õigeaegselt metsi hooldada, keskenduda kultiveeritavate puuliikide valikule jmt.

Autor: Hando Hain