Mitte just tavaline Quamquam

Quamquam pole mitte lihtsalt veel üks söögikoht Tallinna vanalinnas, ta on parajal määral teistmoodi ja mõnus kohake.

Kõigepealt - Quamquam on väike, kahte tuppa mahuvad ära nii sööjad kui ka köök. Köök on seekord mitte avatud, nagu tavatsetakse ütelda, vaid suisa lahtine, otse tagumise toa baarileti taga. Istusin küll esimeses ruumis, aga kokk ja köök olid läbi ukseaugu ka sinna näha. Ma pole päris kindel, et see mulle väga meeldib, kui söögitoast köök kätte paistab, ent see on ju maitseasi. Väga paljudel inimestel on ju koduski pliit ja kraanikauss elutoas - aeg on selline.

Väikses Quamquamis oli lahedam kui mõneski suures restoranis - ruumiga pole koonerdatud, lauad on üksteisest piisavalt kaugel ja hingamisruumi on piisavalt. Sisekujunduses on vana uuega kokku liidetud, nii et vanad laetalad on olemas nagu ikka vanalinnas, aga antikvaarset hõngu pole taga aetud - vana, pseudo-vana ja päris uus on kerge käega kokku segatud, tulemuseks hubane ja natuke mänguline ruum.

Quamquam on läinud libedat teed ja nimetab ennast ühekorraga kohvikuks ja restoraniks. Sinna minnes unustasin kohe ära, et ta tahab ka kohvik olla. Kogu ruum räägib ju teist juttu: köök on kõigile näha, kokk on tähtis tegelane, aukohal on toit. Lõhnad tulevad pigem lihast kui kohvist ja saiakesest ning menüü algab salati ja supiga - restoran mis restoran.

Menüüs on küll ka kergemad road, näiteks panini'd, lisaks on joogikaardil pikk rida kokteile ja kohv maitses hea, aga hea kohv ja rikkalik joogivalik käivad korraliku restorani juurde nagunii.

Esimesest hetkest peale võlus meid ära ettekandja, kes pakkus abi menüü lahtiseletamisel ja oskas tõepoolest rääkida mitte ainult roogade koostisest, vaid ka valmistusviisist ja miks mingit asja just niimoodi tehakse.

Tema soovitusel valitud kefaal ehk meriärn oli täpselt selline, nagu ta oli rääkinud - valge puhta maitsega kala, millega kokk oli erakordselt delikaatselt ringi käinud. Üllatusena olid lisandiks värsked kartulid - Prantsusmaalt, nagu kokk ütles. Minu jaoks selle aasta esimesed.

Menüü pole pikk, neli-viis nimetust igast käigust. Nii et kliendile pole otsustamist liiga raskeks tehtud. Absoluutselt kõik, mida sõime, maitses väga hästi, lisaks kefaalile nii krevetisalat idanditega, paprika-tomatipüreesupp kui ka veisefilee.

Eriliselt põnev oli magustoit: korvikeses serveeritud punase sibula marmelaad, millele lisati pisut sinihallitusjuustu. Nagu kuulsime, on see roog pärit briti köögist, igatahes ei mäleta, et oleksin sellist magus-soolakat kombinatsiooni varem kohanud. Kõlbaks ka eelroaks või kohvi kõrvale, eriti neile, kes väga magusast ei hooli.

Omaette väärtus on Quamquami naaber - kohe kõrval on ilusa valikuga vinoteek.

Kui mõni klient peaks tahtma oma toitu just sealse veiniga kokku sobitada, polevat probleemi - serveeritakse ka vinoteeki.