Suleliste pulmakombed

Aegade jooksul on välja kujunenud erinevaid pulmakombeid, mida täidetakse siiani. Mõnesid neist võib pidada suhteliselt mõttetuks, kuid leidub ka elulisi oskusi proovilepanevaid rituaale, kus paarilised peavad tõestama enda sobivust elluastumiseks ja kooseluks. Tänapäeval võetakse seda hea naljana, kuid olid ajad, mil nalja ei mõistetud. Ideaalis peaks inimesed abielluma vaid kord elus, kuid sageli on tegelik pilt üsna erinev.

Samuti võib looduses paljude liikide puhul täheldada teatud pulmakommete täitmist, mis tegelikult on täiesti tõsiseltvõetavad rituaalid - ilma rituaalideta poleks paljude liikide eksisteerimine õigupoolest võimalik. Tõsi, loomade ja lindude "pulmakommete" eesmärk on paljudel juhtudel vaid ajutiseks perioodiks sobiva partneri leidmine, mitte eluaegse kooselu võimaluste otsimine. Viimane on liialt energiat nõudev tegevus, mistõttu pole otstarbekas oma rammu ja aega sellele kulutada. Lõppude lõpuks on peamine eesmärk järglasi saada, mitte sentimentaalne ja romantiline kooselu.

Meil elavatest lindudest on rituaalide poolest kõige tuntumad kindlasti tedred, kes kevadhommikuti rabades oma mängu mängivad. Tedrekukkedel on aastate jooksul välja kujunenud teatud piirkonnad, kus igal kevadel turniire korraldatakse. Tõsi, nende mängudel puuduvad korralduskomitee ja kohtunikud, tedrekuked saavad kogunemisega ise hakkama ja reeglid on samuti rangelt paigas. Pealiskaudsel vaatamisel võib tunduda, et tegemist on suhteliselt mõttetu sibamisega, kuid veidi mängu süvenedes selgub, et tegelikult toimub seal väga reeglipärane ja - miks mitte - läbimõeldud tegevus. Seal käib võitlus positsiooni pärast, sest platsi keskel paiknev tegelane on tavaliselt kõige tugevam, ilusam ja targem.

Erinevalt inimestest peavad linnuisased väga palju pingutama, et väiksematki vastassugupoole tähelepanu võita. Isaste pingutuste hõlpsamaks muutmiseks on mõnedel linnuliikidel isaslindude sulestik emaste omast erinev. Paljude emaste sulerüü kahvatub paariliste uhkete kuubede ees. Selline dimorfism on eelkõige arenenud väiksematel lindudel ja kanalistel, kes peavad igal pesitsushooajal endale uue paarilise leidma.

Kuna isased on üksteisele emaste suhtes konkurendid, peab looduslik valik soosima neid, kes selles konkurentsis edukamad. Järelikult on selliste mängude ja turniiride ülesanne edukate seast edukamate väljasõelumine. Selline lähenemine tagab aga liigi säilimise, sest vastasel korral teeks looduslik valik omad korrektiivid ning järjest nõrgemate järglaste saamise tulemus ongi liigi väljasuremine.

Lisaks pulmaturniirile, kus selgitatakse välja vääriline isane, toimub seal ka jõudemonstratsioon, mis on samuti üks valikutegureid. Jõudemonstratsioon ei tähenda mitte ainult konkurendiga võitlemist, vaid aitab välja tuua ka teisi omadusi, mis isase väärtust tõstavad: näiteks hääl, poosid, žestid ja sulestik. Selline näitus aitab isasel välja tuua tema tõelist potentsiaali või, nagu käitumisökoloogia ütleb, "ressursihoiupotentsiaali".

Peale tetrede selgitavad taoliste "etenduste" kaudu parima välja ka metsised, tutkad, rohunepid ja paljud teised linnud. Kuidas aga saavad hakkama need linnud, kes sellistel turniiridel ei osale? Nende pulmamäng kujuneb veidi teistsuguseks, kus konkurentsis läbilöömiseks peavad isased näitama oma praktilisi oskusi, mitte aga tantsu ja tralliga end emastele meelepäraseks tegema. Nemad peavad teadma, mida emased neilt ootavad.

Paljudel sulelistel on välja arenenud territoriaalne käitumine - kaitstakse oma territooriumi, kus asuvad emaste jaoks olulised ressursid: toit, joogikohad ja pesapaigad. Need isased, kellel on parem territoorium, tagavad järglastele paremad tingimused arenguks ja kasvamiseks. Emastele on seega väga soodus selliste "rikaste peigmeestega" ühte heita, sest see jõuab laste eest hoolt kanda. Sellist taktikat kaasa püüdmiseks kasutavad näiteks rähnid, värvulised ja samuti paljud veelinnud, kelle järglaste tulevik sõltub suuresti õigesti valitud pesapaigast ja toitumistingimustest selle ümber.

Hallpõsk-püttidel on territoriaalne kaitse väga hästi arenenud. Pesitsemiseks valivad nad sageli roostunud kallastega madalaveelised järved, kus piisavalt potentsiaalseid pesakohti ja toitu. Saabudes talvituspaikadest aprilli lõpus, asuvad nad kohe koos paarilisega pesapaika otsima. Huvitav, et selleks ajaks on neil juba paarid moodustunud. Kuna sobivaid pesapaiku polegi nii palju, kui alguses tundus, siis käib paaride vahel tõsine võitlus nende hõivamisel. Tavaliselt tegeleb sellega isalind. Ka pesakoha valib isalind, mille siis emane peab heaks kiitma. Pesakoha valikul peab ta arvestama mitmete asjaoludega: sealhulgas veetaseme kõikumine, pesamaterjali olemasolu ja toitumisala lähedus. Nendest sõltub suuresti järeltuleva põlvkonna tulevik. Pütid paarituvad pesaplatvormil. Paaritumine on ka pesaaluse vastupidavustestimine, sest kui see kaht lindu kannab, on alus piisavalt tugev. Püttide paaritumine toimub üsna häälekalt. Kusjuures siin pole häälitsemine vajalik mitte emase meelitamiseks, vaid hoopis teistele liigikaaslastele teatamiseks, et see piirkond on juba hõivatud.

Hallpõsk-püttide paaritumine ei käi mitte suvaliselt, vaid kindlate rituaalide kaudu. Paar läheneb vaikselt ning emalind hüppab pesaalusele. Pärast hetkelist sättimist laseb ta end kõhuli. Isane tiirutab mõne ringi ümber pesa ning hüppab emasele selga. Häälekas kopuleerumine kestab kümmekond sekundit, misjärel isane libistab end üle emase pea pesa ette vette. Järgneb mõnesekundiline tants, mis seisneb jalgade ja tiibadega vee pritsimises. Nii nagu kopulatsioon, toimub ka tants üsna häälekalt.

Sageli pole järglaste üleskasvatamisel probleem mitte ressursside nappus, vaid hoopis emase saamatus neid kasutada. Järglaste hooldamisel vajab emane rohkem toitu, kuid paraku on ta samal ajal ka liikumisvõimetum, nagu näiteks haudumise perioodil. Seetõttu on isase roll toidu hankimisel ülioluline. Kuidas saab aga sellel juhul emane isast valida enne, kui pere loomiseks läheb? Siin on märksõnaks "pulmakink". Nii nagu meie esivanemad vaatasid veimevakka, ootavad emalinnud isaselt pulmakingiks midagi söödavat. Tiirudel on pulmarituaali oluline osa kalaga lendamine, kus isane oma püütud kala lennult emasele noka vahele annab.

Kuigi head maavaldused ja osav toitmine on otsene kasu, mida emane isaselt ootab, leidub ka veel kaudseid näitajaid, mis emaste ootusi täitma peavad. Üks selline kaudne näitaja on isase geneetiline potentsiaal. Kuna erinevalt isastest on emasele olulisem pigem järglaste kvaliteet kui nende arv, on neil kasulikum paarituda nende isastega, kelle järglased on tugevamad ja läbilöögivõimelisemad. Hindamine käib teatud väliste tunnuste järgi. Näiteks valivad suitsupääsukesed endale kaasat tema sabasulgede pikkuse kaudu. Lisaks sellele, et sabasulgede pikkus on oluline toidu püüdmisel, sest annab parema manööverdamisvõime, nakatuvad pikasabalised pääsupojad vähem parasiitidega.

Kui eelnevalt toodud näited käisid peamiselt lindude kohta, kes ühe partneriga kooselu eriti oluliseks ei pea, siis valget toonekurge peetakse millegipärast tõelise monogaamsuse etaloniks, kes abiellub kogu eluks. Sellega seoses on toonekurgede pulmamängud hoopis teise tähendusega ja täidavad pigem eelmängu osa. Samas on aga teada tõsiasi, et tõelise monogaamiaga ikka tegemist ei ole. Nimelt käivad isased naaberpesades üsna sageli üleaisa löömas. Seda siiski naaberisase äraoleku korral. Seega hoolitseb isakurg üsna sageli järglaste eest, kes tegelikult ei kannagi tema geene. Selline "sarvekandmine" esineb peamiselt hiljem pesitsevatel emalindudel. Mis võib olla taolise petmise põhjus? Arvatakse, et nn ebakvaliteetsed emad, kes pole endale seda "õiget printsi" leidnud, kasutavad kvaliteetsete isastega paaritumist ära selleks, et saada heade geenidega järglasi.

Nii nagu meil, kus selle õige leidmine on sageli aega ja energiat nõudev tegevus, toimub ka lindude hulgas võimalike paariliste põhjalik valik. Selle keeruka ja väga olulise protsessi hõlbustamiseks on evolutsiooni käigus tekkinud palju erinevaid rituaale, mille eesmärk pole mitte tants ja trall, vaid tugeva geneetilise potentsiaali jätkumine.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva