Oviir sai poliitikuks märkamatult

Aili Sandre 03. mai 2007, 00:00

Neljapäeval vastu reedet, 27. aprilli öösel raskustega Brüsselist - lennujaamas oli streik - Tallinna jõudnud Eesti poliitika Grand Old Lady Siiri Oviir sai veel ühe šoki osaliseks: marodöörid oli ära lagastanud kodulinna. Intervjuu temaga on tehtud Tallinna raputanud rahutustejärgsel päeval.

Kas oskasite seda ette näha?

Täna hommikul (27. aprillil - toim) oli ehmatus suur. Tegelikult oli näha, et see tuleb. Et tulevad provokatsioonid, kaklemised. Üks inimene on surnud. Vabaduse saime kätte inimesi kaotamata ja nüüd on valatud verd ühe monumendi pärast.

Mismoodi toimunut hindate?

Ühiskonnas ei ole üksi eksisteerivat suhet - tänaseid sündmusi pidanuks ette nägema. See valitsus on rahvast petnud. Sel võib olla erinevaid selgitusi, aga pettust ei põhjenda miski. Tänaöise aktsiooniga oleme saavutanud selle, et oleme pronkssõdurist teinud sümboli. Kõik need sajad miljonid kroonid, mis on integratsiooniks kulutatud, on nüüd korstnasse lennanud. Ja me peame alustama otsast peale, ja isegi raskemast positsioonist, kui 1990. aastate alguses. Sada tuhat oli minu meelest neid muukeelseid elanikke, kes toetasid juba siis Eesti iseseisvust, ja ma usun, et ka nemad on pettunud.

Valitsusel on kohustus ja tal on ka vastutus. Ta ei saa vaadata sündmustele nagu pommimees, vaid peab nägema ette, mida mingi otsus endaga kaasa toob. Selleks on ju poliitikud valitud. Poliitik peab enne kümme korda mõtlema, kui lõikab, muidu võib näppu lõigata. Suured otsused tehtud, nüüd on vaja luua selline õhustik, et inimene tunneb, et ta elab stabiilses ühiskonnas. Et ta on sotsiaalselt kaasatud. Rohkem on vaja solidaarsust. Ma saan aru, et see sõna on lörtsitud, aga mõtleme selle tegelikule sisule. Me oleme tegelikult vähe teineteisega solidaarsed, sallime üksteist liiga vähe.

Ehmatus praegu veel liiga suur, eks aeg annab arutust, aga kindel on see, et midagi head see meile kaasa ei too. Ka rahvusvahelisel plaanil.

Mismoodi Eesti Brüsselist paistab, palju seal pronkssõduri teemaga kursis ollakse?

Oleneb millega võrrelda. Kui teiste uute liikmesriikidega, siis päris kena. Aga viimasel ajal ei saa kolleegid Europarlamendist hästi aru, mis meil selle pronkssõduriga toimub. Ega me seal oma muresid kurtmas käi. Katsume asjadest - mitte ainult pronksmehest - rääkida nii, nagu need on ja et oma riigile kahju ei tule. Aga nüüd oleme muidugi tähelepanu keskpunktis ja mitte parimast küljest.

Mida arvate Venemaa reaktsioonidest - Riigiduuma nõudis nii karmide majanduslike sanktsioonide kehtestamist kui ka suhete katkestamist?

Ma ei usu, et Venemaal nüüd niimoodi läheb. Venemaal on vaja ka naabritega sidemeid, nende katkestamist ei mõista rahvusvaheline üldsus. Et Vene Riigiduuma praegu hõiskab ja pillub loosungeid, siis see on mõistetav - poliitikuil on vaja end siseriiklikult näidata. Täna oleneb Venemaal palju rohkem Putinist kui Riigiduumast. Venemaal on läbi ajaloo armastatud ja kummardatud tsaari, juhtigu see siis mõnd väge või komparteid. Annaks, et "uus Putin" tuleks arukas.

Olete korra juba läbi teinud midagi sarnast - intrite liikumine 1990. alguses.

Olin 1990-1992 valitsuses ja mul tuli tihti käia Narvas, sest sealsed intrid mind millegipärast respekteerisid. Ühe sellise kohtumise kohta kirjutas üks ajakirjanik umbes niimoodi, et kui Oviir saali astus, sisenesid sinna ka veteranid ordenite kõlisedes ja keppidega vihaselt põrandat togides, aga kui kohtumine lõppes, kinkisid nad Oviirile lilli. Umbes nii see ka oli. Inimene tahab, et temaga räägitakse. Ja temaga peab rääkima ausalt. Poliitikas ei saa alati kõigist asjust rääkida, aga valetada ei tohi. Meie rääkisime inimestega.

Miks poliitikasse tulite - olite jurist, ja juristi leib on täna veel magusam kui 1980.ndate lõpus?

Ega ma siis osanud mõelda, et see, mida teen, ongi poliitika. Algas vabadusliikumine, kus aktiivsed inimesed, kelle siht oli, et Eesti saaks vabaks ja iseseisvaks, ühel või teisel moel aitasid sellele kaasa. Taastasin naisliikumist ja selle kaudu tulin poliitikasse. Naisliit oli 1990. aastal liidus Rahvarindega.

Olete pisut erandlik poliitik Keskerakonnas - isegi meedia suhtub Teisse respektiga, kuigi ravimipoliitika pärast saite Teiegi võtta, samas suhtumine erakonda on pehmelt öeldes halvustav.

See oli ebapädev kriitika, lausa vale, mis puudutab ravimite hindade kehtestamist. Kui me poleks kehtestanud seda mudelit, oleks praegu kogu haigekassa eelarve kulunud ravimite hüvitamisele. Riik pidi sekkuma.

Mõni aeg tagasi tehti ELis analüüs tervishoiualasest olukorrast, EL usaldas selle tegemises Rootsi patsientide ühingule. Selles tõsteti eriti esile just meie ravimite hinna kujundamise mehhanismi - rootslased leidsid, et see on väga õige tee. Sedasama mehhanismi on hakatud mujalgi rakendama. Olen lausa uhke, et me selle ära tegime, vaatamata väga tugevale vastuseisule, kuni selleni välja, et Oviir on korruptant. Aga korruptant tähendab - varas. See on mul siiamaani hinges, muidu ma ei räägiks.

Mis tähendab halvustavat suhtumist, siis kindlasti on neid, kes suhtuvad halvustavalt, ja neid, kes pooldavad. Nii on iga erakonnaga. Aga kui vaatama viimaseid valimisi, siis me saime 145 000 häält, tunduvalt rohkem kui eelmistel valimistel. See näitab, et pooldajad on olemas ja nende arv kasvab. Eelmises valitsuses olid Keskerakonna käes mitmed võtmekohad ja selle valitsuse reiting oli nii kõrge, nagu pole olnud ühelgi valitsusel enne. Selle valitsuse kolm erakonda said kokku 66 kohta Riigikogus, tõsi, Rahvaliit sai hääli vähem kui eelmistel valimistel. Pragmaatilise poliitikuna, mida ma tahaks olla, oleksin mina sellesama valitsusega jätkanud. Väga palju oleks saanud pooleliolevaid asju edasi teha. Nüüd asjad jälle seisavad, neid pannakse sahtlisse ja alustatakse uuesti otsast peale.

Täna ei saa me enam töötada nagu 1990.aastate alguses, kus polnud aega püssi laadidagi, vaid tuli muudkui tulistada. Otsustasid ja kohe tegid ära. Täna peab olema poliitik haritud, tundma seda valdkonda, millega tegeleb, nägema selle koosmõjusid teiste valdkondadega. Olulised seadused on vastu võetud, neid tuleb edasi arendada, täiendada, aga mitte et algame aga jälle aast ja beest.

Keskerakonnal on olnud hulga skandaale, millega on seotud ka erakonna esimees Edgar Savisaar.

Aga öelge mulle mõni erakond, kus ei ole olnud skandaale, öelge mulle perekond, kus poleks olnud probleeme, öelge mulle riik, kus pole vastuolusid. Loomulikult need, mis toimuvad meie enda sees, on meie kõige suuremad mured. Kaugemalt vaadates tundub, et no tühjast tüli ja homseks ununud. Skandaalidest ei pääse me ka kümne aasta pärast. Oluline on, et me oma tegudega ei anna põhjust nende tekkimiseks.

Kui nüüd Savisaarest rääkida, siis - nõrka pole mõtet ju peksta, peksta tuleb tugevat. Kahtlemata on Savisaar tugev poliitik. Mõnele võivad tema mõned loomuomadused mitte meeldida, aga ei ole olemas inimest, kes kõigile meeldib tema igast küljest, vaata kas päikese käes või kuuvalguses. Ja küllap käib see ka Savisaare kohta. .

Ent kui ma ei eksi, siis on Teil olnud teatud kõhkluse hetki poliitikukarjäärile punkt panna?

Eksite. Siis, kui erakonnast lahkusid Liina Tõnisson, Harry Õunapuu, Peeter Kreitzberg, Sven Mikser - mul on väga kahju, et nad ei ole enam samas meeskonnas, kus mina olen, olen neid alati väga hinnanud, küsiti ka minu käest, mida teeksin, kui läheksin ära. Vastasin, et valiksin juristiameti. Aga ma ei ole ülejooksik. Olen Keskerakonnas algusest peale, nüüd juba 15 aastat. Olen erakonna programmi üks autor. See tähendab, et seal on minu mõtted. Üks või teine inimene käitub teinekord teisiti, kui mulle meeldiks, aga see ei tähenda, et peab erakonda vahetama. Raskusi ületatakse koos, muredes ollakse üksteisele toeks, rõõmuhetkedel trallitatakse koos. Kui kõike seda suudetakse koos teha, siis selline kollektiiv kestab.

Keskerakonnaga läbi elatud kasvuraskused on kasvatanud "paksu naha", nagu poliitikute puhul tavatsetakse öelda?

Ma olen päris kindel, et mul ei ole paks nahk. Ja ma ei nõustu samuti ütlusega, et poliitikuil peaks olema paks nahk. Kui on, siis oled ju tundetu, siis sa ei hooma probleeme, ei ole kriitiline enda suhtes. Sa oled robot. Elan üle nii enda probleeme kui ka laiemalt - olgu erakonna või riigiga toimuvat. Eks me kõik ela viimast üle, oleme ju oma riigi patrioodid. See, kui palju see välja paistab, on lastetoa, enesekasvatuse ja -kontrolli küsimus. See hoiab joones ka kõige emotsionaalsema iseloomu, see ei tähenda, et emotsioone pole.

Kandideerisite Europarlamendi liikmena Riigikogusse, kas see oli päris aus?

Riigikogu valimised on erakonna jaoks kõige suurem väljakutse. Erakond, mis ei ole kunagi võimul ega Riigikogus, on tegelikult surnud erakond, sest ta ei saa midagi ära teha, ehkki tal võib olla ka parim programm. Et meie programm saaks parimal moel ellu viidud, andsin nõusoleku kandideerida. Ma arvan, et nii tuligi toimida. Olin valijate ees aus - ütlesin, et enne 2009. aastat europarlamendist ära ei tule. Arvan, et oleksin saanud rohkem hääli, kui oleksin sellest vaikinud. Aga ma ei läinud petuteele. Aitäh valijaile, kes mulle oma toetuse andsid, sest tegelikult on minu mõte, minu oskused ja kogemused ikka siin Eestis ka - olen igal nädalalõpul Eestis. Ei saa ajada Eesti asja ja olla asjades sees Eestist eemal. Internetiühendused on meil mu meelest maailma parimad - on võimalik olla kõigega kursis, lugeda ajalehti kas või öösel.

Vahepeal tekkinud õiguslikku vaakumit nimetan häbenemata šõuks ja selle korraldas grupike inimesi. 1995. aastal hakkasime oma seadusi harmoniseerima ELiga. Kolm aastat oleme ELis ja europarlamendis ning oleme alati teadnud, et kahes parlamendis korraga olla ei saa. Riigikogu esimees ütles alles nüüd, et tuleb seadust muuta. Minu hinnangul loodi pinnas, et tekiks selline olukord. Mis sellega saavutati? Tegelikult iseenda - meie poliitika ja Riigikogu maine langus.

Valimiskomisjon saanuks lahendada olukorra, sest sel perioodil, kui uus Riigikogu pole veel vannet andnud, on valimiskomisjon teatud juhtudel Riigikogu juhatuse pädevuses. Ent asi jõudis kohtusse, samas vaidlust ju polnud. Ja 19 kõrgetasemelist riigikohtunikku kulutas kolm päeva, et olukorda lahendada! Sisuliselt muutis valimiskomisjon need inimesed kummitempliks. Häbi nendele inimestele, kes sellist olukorda ette ei näinud ja lasid asjal niimoodi voolata. Valijates võis see tõesti tekitada mulje, et ma olen neid petnud. Kinnitan - ma ei ole seda teinud.

Olete valitud teega rahul ja jätkate?

Olen töötanud pikka aega poliitikas, ka oma isiklikus plaanis olen igasugu ülesanded täitnud - hiljaaegu sain viiekordseks vanaemaks. Kui mind näiteks enam ei valita, siis ma ei usu, et ma, käed süles, rahulikku pensionipõlve veel pidada suudan, selleks pean ma end liiga nooreks. Noorus on enesetunde küsimus, mitte aastaarv passis. Ja tegelikult teha on veel nii palju.

Loodan, et hakkavad mööda minema need ajad, kus lähtume sellest, et enne toome rikkuse ja siis hakkame inimese peale mõtlema. Aga kes selle rikkuse loob ja ühiskonda ehitab - inimene. Haige inimene ei ehita, lasteta perekond ei ole jätkusuutlik.

Poliitikule annab hinnangu valija. Kui poliitik osutub valituks, on valijad järelikult teda hinnanud. Muidugi on meil kõrgetel kohtadel poliitikuid, keda on sisse saanud tänu eestvedajale - ise saades ka näiteks 500 häält. Samas on mõni 500 häält saanau palju töökam, pragmaatilisem ja annab Eestile rohkem kui mõni 5000 häält saanu. Nii et ikkagi asi kinni inimeses endas. Ja ka meeskonnas, kellega koos seda tööd tehakse.

Ma ei ole ka päri, et päris noorukeste koht on Riigikogus. Riigikogus langetab otsuseid tervele Eestile. Need peavad olema tasakaalustatud, põhjendatud ja kogemustega inimeste antud. Aga kui mul ei ole kogemusi ei iseenda elust, siis millised tasakaalukad otsused saavad tulla terve Eesti kohta? Sellele hõikumisel - rohkem noori, rohkem noori - vastaksin, et neid peab olema, aga mitte valdavalt.

Eesti kümne aasta pärast Teie nägemuses?

Kui jalutan linnatänavail, siis vähemalt igal kolmandal vastutulijal oleks lasp käekõrval või vankris. Ja mitte ainult. Ma tahaks, et need, kel lapsi on, tunneksid, et riigis on turvaline elada. Ainult vanemahüvitis ei tee elu turvaliseks. Tahaks soovida, et kõik, kes on otsustustasandil - olgu omavalitsuses või riigis - näeksid tervikut, kuidas asjad on omavahel seotud. Ja kui me oleme inimesed kaasanud, siis tunnevad nad, et elavad rahulikus stabiilses riigis ja homme ei ähvarda eluasemeta ega tööta jäämine. Poliitikuil peab olema jahe pea ja kuum süda.

Siiri oli mulle suur autoriteet enne poliitikasse tulekut ja on seda tänini. Ta on üdini aus inimene, temas pole kübetki kahepalgelisust. Tal on väga kindlad põhimõtted ja veendumused ning ta ei karda kunagi oma arvamust välja öelda. Hindan väga seda, et ta oskab inimest kuulata. Ta oskab olla kohal, kui sul on mure - ta leiab alati aega kuulata. Tal on kõigest oma nägemus, aga ta ei suru kunagi oma arvamust peale, vaid jätab otsustamisruumi. Sellist oskust pole paljudel. Üks negatiivne asi: Siiri ei mõtle endale, alati on esiplaanil teised.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing