Oskus hinnata ja taas kasutada

Oskust ehitada on alati kõrgelt hinnatud. Juba sellest ajast peale, kui koopast välja tuldi ja tööriistu tarvitama hakati. Seejuures on ka materjalid pikka aega ühed ja samad püsinud: maal puit, linnades sellele lisaks ka kivi.

Kuigi veel sajand tagasi püüdis peremees suurema osa kodustest ehitus- ja remonttöödest ise ära teha, oli selge, et suuremate tööde puhul, nagu maja ja abihoonete ehitus, tuli ikkagi väljast abijõudu palgata. Tulid siis Peipsi-äärsed mehed kivimüüre laduma või saarlased palkmaja püstitama, tööd tehti teadmisega, et tulemus peab korralik olema ja aastakümneid püsima.

Mööda Eestimaad ringi liikudes võib veel paljudes kohtades näha ilma trotsivad maakivimüüre või katuseta jäänud palkseinu. Vanad paksude müüridega veskihooned on ammugi oma tornikiivrid kaotanud, ent püsivad sellest hoolimata vapralt püsti.

Kuigi mõned hooned võiksid veel aastaid püsida ja saada kellegi jaoks kui mitte enam eluhooneks, siis vähemalt taaskasutavaks materjaliks, aitab ka inimese käsi selle kadumisele tihti rõõmuga kaasa.

Kurb on vaadata maju, kus on käidud lihtsalt lõhkumiskirge rahuldamas. Aknad visatakse kividega sisse, tahveluksed pekstakse pilbasteks, ahjud ja pliidid lõhutakse laiali, nagu oleks sealt midagi väärtuslikku leida. Tähelepanu! Toonased inimesed ei peitnud oma kulda ja hõbedat ahjumüüridesse. Neil lihtsalt polnudki seda, sest sissetulek kulus majapidamise arendamisele ning pere toitmisele.

Kuigi on hulk eraettevõtteid, kes on taaskasutamise äriidee juba enda jaoks noppinud, võiks ka riik vanade materjalide uuesti ringlusse saatmist pisut toetada. Miks mitte avaldada tunnustust ja võimalusel toetada rahaliselt näiteks neid, kes kasutavad uuesti vanu telliseid. Savi on ju teatavasti mittetaastuv loodusvara.