Südame survel politseile appi

Auditoorium on puupüsti inimesi täis. On müügimehi, gümnasiste, tudengeid, teenindajaid, riigiametnikke, ettevõtjaid, juveliir, arst. On neoonoranžide pikkade küüntega bodypump'i harrastaja naine, on musklitesse pumbatud noormehi.

"Tahtsin kuidagi riigile abiks olla. Tulin politseile appi. Tulin, et kaitsta oma riiki," kõlavad tõsised ja siirad vastused.

"Järsku on minu suurest kerest politseile abi," põristab üks enda sõnul spordi poolest rooste läinud mees ja teenib naerupahvaku. Ka ärimees Rein Kilk on kohal. "Arvan, et me kõik võiksime anda oma panuse tänavatel korra loomisel," ütleb ta.

Kui tavaliselt kestab abipolitseiniku koolitus 22 tundi, siis ärevad ajad sunnivad seda tegema 8 tunniga. Politseiametnik Andres Riivits tunnistab, et eks see tee natuke muret. On ju abipolitseinikel politseiga pea samad õigused, välja arvatud kuri- ja väärtegude menetlemisõigus. Sama on ka varustus, ehkki relva ja teiste erivahendite kasutamiseks tuleb läbida eraldi koolitus.

Kuidas politseinikud abipolitseinikesse suhtuvad?

"Ütlen siiralt - et nad ainult mingi jamaga hakkama ei saaks," naerab Riivits.

Meile räägitakse seadustest, õigustest ja kohustustest. "Kui teie ees seisab märatsev jõuk ja viskab teile kahe käega keskmist näppu ning sõna otseses mõttes sülitab näkku, siis kaua teie psüühika vastu peab? Kaua olete võimelised seda taluma?" küsib Riivits.

"Tuleb vaadata enda sees üle piirid, et kohtlemine poleks julm," selgitab endine uurija Tanel Järvet. "Jõudu tuleb kasutada minimaalselt."

Õpetatakse, et alustada tuleb enda tutvustamisest, et autot peatades minnakse juhi juurde sõiduki tagant ja et kõige tähtsam on dokumendi juures vaadata näopilti.

Riivits räägib katsest, kus valgete pikkade lokkis juustega mehe pildi asemele pandi puudli pilt, seda veidi kohendades. Tulemus - 8 politseinikku lasi mehel edasi sõita.

Treening akadeemia spordisaalis paneb pead higist tilkuma. Paari peale antakse pehme kilp ja kumminui. Treener räägib, et nuiaga ei tohi lüüa pähe, kaela, kõhtu ega kubemesse. Ainult kätesse ja jalgadesse, aga mitte liigestesse. "No seda ei jõua rüseluses enam keegi vaadata," lisab ta samas.

Treeneri keha on nõtke nagu metsloomal, liigutused kiired ja osavad. Ta õpetab, kuidas kallaletungija käed seljale väänata ja pikali panna. Mehed prantsatavad üksteise järel põrandale. "Käed selja taha!" teeb Rein Kilk üle saali valju häält.

Kella 17st koolitus lõpeb. Kiirustan Kosmose kino poole, lootes üks hea šokolaad põske pista, aga… Kosmose putkat ju pärast 27. aprilli enam pole. Jään bussi ootama. Näen, kuidas, Georgi lipp kaelas, tuleb närvilisel kõnnakul äsja kiilaks aetud peaga noormees, suundub ühe maja nurga juurde ning tühjendab põie vastu seina. Mu peas süttib sinine vilkur ja mõtlen, mida tegema peaksin. Ühtegi politseinikku hetkel vaateulatuses pole ja minul tuleb buss.

Poole kümne ajal poest tulles märkan, et keegi pusserdab pikali maas sõiduteel, teine teda sikutamas. Viskan toidukoti autosse ja astun üle tee appi. Ma teeksin seda igal juhul, eelkõige inimese ja kodanikuna. Pikali maas on soliidse välimusega vanem daam - viigipüksid tolmused, hele jakk kortsus, kuldsõrmused hoolitsetud sõrmedes. "Oi, Niina, nu što tõ delaješ?" ahastab tema abikaasa ja üritab naist, ise vaevu püsti seistes, jalgadele saada. Alkoholilõhn käib üle pea. Selgub, et proua on lisaks kõigele suhkruhaige.

Et nad elavad mõne maja kaugusel, pakun, et võtan nad auto peale ja sõidutan koduukse ette. Naine roomab autosse ja kojusõit. Vene hinged õnnistavad mind ja soovivad tervist.