Varem lihtsalt joodi, nüüd on kultuur

Käesoleva Tööstuse kaante vahel on kaunikesti pikk ülevaade õlle ja ka teiste jookide tootmise ajaloost. Ja natuke ka õllekultuurist, sest juba kord pudelisse villitud kesvamärjuke on tarvis ka ära tarbida. Kõige mõistlikum olevat seda teha kultuurselt.

Praegu räägime küll, et õllekultuur on sama vana kui õllepruulimine ise, aga vaevalt meie esiisad pühapäeval kirikust tulles koduteele jäävasse kõrtsi põigates sealt seda va kultuuri otsisid.

Ammugi ei räägitud mingist joomiskultuurist õndsal nõukaajal. Toona oli aeg, kui lihtsalt harjumusest tuli õhtuks nosu täis tõmmata. Noh, et naisel poleks põhjust öelda - mees jälle puhtast lohakusest kaine. Teatud ajajärgus seisnes joomine suuremalt jaolt nuhkimises, millistesse kauplustesse joovastavat kraami on kavas müüki paisata. Ja ennast poeukse taha ooterežiimi sättida. Kui jook saabus, läks kähmluseks ja teinekord isegi sai…

Gorbatšovi alkoholikeelu ajal polnud põhjust joomiskultuuri jutlustamisega liialdada, sest lihtsalt polnud, mida juua. Hakka veel kultuurist rääkima, võid januste kodanike käest vastu nina saada.

Tänapäeval, mil Eestimaa kaks juhtivat õlletootjat on natuke eri meelt selles, kumb neist siis ikkagi on vanim õllepruulija, on õllekultuur ja koos sellega ka kultuurne alkoholitarbimine paljuski just tänu nendele kahele õlletehasele n-ö moodi läinud.

Üldse püütakse tänapäeval napsitamist üha igasuguste kultuuride taha peita. On veinikultuur ja viskikultuur ja vodkakultuur ja kirsinapsu joomise kultuur.

Aga eks sellega ole ikka nii, et mis ühele õnn, see teisele õnnetus. Joogitehased suurendavad kultuuri hoovuses seilates toodangut… rahvas aga mandub viinauimas.