Ealised erinevused

Mu vanavanemad ei vasta kunagi mu sõnumitele, sest nende trükkimine ja saatmine on piisavalt keeruline, et nad selle selgeks õppimisega end piinaksid. E-kirjadest ma üldse ei räägigi. Samas suutis mu üheksa-aastane väikevend iseseisvalt oma telefonile wapi seadistada. Mina selle trikiga veel hakkama pole saanud.

Igaühe oskused kujunevad välja vastavalt keskkonnale, kus ta üles kasvab. Tänapäeva lapsi ümbritsevad juba varasest east arvutid ja intelligentsed kodumasinad. Tehnika areng on nii kiire, et viie aastaga muutuvad näiteks interneti lehekülgede ja telefonimenüüde ülesehitused visuaalselt täiuslikuma poole.

Samas on pealekasvavatel ilmakodanikel geneetilise mälu ja loogilise mõistusega antud võime aru saada vanade tehnoloogiate ja süsteemide ülesehitusest.

Oskused, mis eri põlvkondadel on, olid varem sarnasemad. Nüüd suureneb lõhe iga aastaga, iga hüppega tehnoloogias. Tänu pretensioonikale keskkonnale kiireneb ka laste sotsiaalne areng.

Vanemad inimesed kardavad uute noorte tegijate tõttu oma töö kaotada. Elukogemus on muidugi väärtuslik, kuid paljudel erialadel on tähtsam uuendustega kaasas käimine, elukestva õppe rakendamine, mitte niivõrd vanal rasval sõitmine.

Ma pole veel ametlikult täiskohaga tööturule astunud, kuid hirmud on sarnased. Minust vaid paar aastat nooremad on tehnika koha pealt nutikamad, sotsiaalselt küpsemad ja kohe kindlasti palju enesekindlamad kui paljud minu eakaaslastest. rate.ee-põlvkonna släng, elustiil ja ellusuhtumine jäävad minust kaugeks, ometi ei ole ju vanusevahe nii suur.

Ehk on see kõik lihtsalt inimkonna loomuliku evolutsiooni osa, vana jutt, et noorus on hukka läinud. Kunagi ahhetas kõrgseltskond selle peale, et noored hakkasid kohvi jooma. Nüüd on lõbustuseks otsitud uusi teemasid. Ometi läheb elu edasi. Ning minul on alati võimalus minna uuesti arvutikursustele... et ikka ajaga kaasas käia.

Autor: Ellen Murula