Gruusia särab uhkelt, kuid vaeselt

Raimo Ülavere 25. mai 2007, 00:00

Uhkus pigem kui enesest lugupidamine, mitte nina püsti ajamine. Uhked ollakse oma riigi, looduse, inimeste üle. Ja muidugi veini ning hõrkude roogade üle. Küllap on uhkusel oma tähtis roll ka Vene majandusblokaadi talumisel. Olles päevapealt kaotanud suurima kaubanduspartneri Venemaa, kuhu läks tervelt viiendik Gruusia ekspordist, teatab president Mihhail Saakaðvili: ma ei ole kuulnud ühtegi kaebust. Eks muidugi, võib-olla ei kuule president kaebusi ka seetõttu, et keegi ei taha tülli minna riigijuhiga, kes on saanud valimistel 96% häältest ning kelle partei valitseb riiki ligi 80protsendise mandaadiga.

Omajagu tõstab grusiinide eneseteadvust ka usk, suur osa grusiine on usklikud ning löövad kirikust möödudes alati risti ette. Grusiinid on ühed vanimad ristiusu kandjad tolles islamiusu riikidega külgnevas piirkonnas. Ja miks ei peakski endast lugu pidama rahvas, kes on enda jaoks teinud originaalse ja ainulaadse tähestiku?

Gruusia tänavapilt reedab sama, mis statistika - võrreldes Eestiga asub Gruusia meist umbes viisteist aastat minevikus. Suhtarvudes väljendatuna teenivad grusiinid umbes viis korda vähem kui eestlased. Õlut ja pirukat saab siniseks värvitud putkadest, harvasid turiste piirab terve hulk raha nuruvaid lapsi ning tänavatel sõidavad Vene päritolu autod. Muuseas, rahaühik on Gruusias lari ning tuntuim eestlane Gruusias, Mart Laar, on Saakaðvili nõunik. Põhjuslik seos raha ja nõuniku nimede vahel siiski puudub.

Vene autode välimus reedab muidugi eestlaste jaoks harjumatut emotsionaalsust - Thbilisi tänavatel on raske leida autot, millel poleks üks tuli mõrane või suisa puruks. Kiirused linnas on väiksed ja ummikud suured, pole ime, et seal nii mõnelgi mehel närv mustaks läheb ning ta sellest nii signaali kui ka väikse müksuga teistele teada annab. Loomulikult sõidab ringi ka uuemaid ja moodsamaid autosid. Sellisel juhul on need ikka maasturid, nt Toyota Land Cruiserid, ilmselt mõne klanni, millest tegelikult Gruusia ühiskond koosneb, tähtsaima tegelase istumise all. Gruusias on elu juba aastaid käinud nii, et terve klann teeb tööd, et saada üks inimene kõrgesse riigiametisse ning pärast seda hakkab see inimene siis klanni toitma, otseselt ja kaudselt. Vanad tavad on visad kaduma, ehkki president Saakaðvili üritab seda teha. Siiani on ta parim saavutus see, et võimu vahetudes päris kõik ametnikud siiski ei vahetu.

Samas on Gruusia vast ainukene riik maailmas, kus eestlane tunneb ennast kui suurriigi kodanik. Külalislahkus voolab nagu Gruusia vein, võõrustajate sagimine köögi ja laua vahet on katkematu. Nagu ka umbes enam kui kümnest eri koostisosast õhtusöök, mida vürtsitavad toostid, alates rahust ja kodumaast ja naistest kuni igavese sõpruseni välja. Linnatänavatel liikudes tundub, et kõik neli ja pool miljonit grusiini armastavad eestlasi. Võib-olla on põhjus meie eksootilises eripäras grusiinide endiga võrreldes. Kuid pigem on ehk põhjus hoopis meie sarnasuses: väike rahvas üritamas hakkama saada suure ja agressiivse naabri kõrval.

Fotod: Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:32
Otsi:

Ava täpsem otsing