Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Me ei häbene tehtut

Peeter Tammistu 13. juuni 2007, 23:00

Tänan Äripäeva Konkurentsiameti keerulist tööd tutvustava, kuid kahjuks olulisi ebatäpsusi sisaldava artiklisarja eest. See annab ametile võimaluse selgitada oma tööde metoodikat ja suundumusi.

Esiteks tahan panna ettevõtjatele südamele, et nad ei laseks ennast eksitada artiklitest, mis vestavad muinasjutte hambututest ametnikest ja jätkaksid ka edaspidi konkurentsiseadusest kinnipidamist. Konkurentsiameti töötajad teevad oma spetsiifilist tööd innuga, professionaalselt ja kvaliteetselt. Samas tuleb märkida, et iga järelevalvet saab ja tohib teha vaid seadustes ettenähtud volituste ja ulatuste piires. Konkurentsiamet on läbi aastate igakülgselt ja seaduste raames uurinud kõikvõimalikest vihjetest ja enda koostatud riskianalüüsidest lähtuvalt kaubaturgudel toimunut ning selle põhjal teinud ka otsusi.

Vahel on hämmastav, millele me elus tähelepanu pöörame ja millele mitte. Üks lause Siim Kallase ettekandes vallandas järjekordse hüsteeria "bensiinikartellide" asjus. Tegemist oli ju programmilise kõnega. Põhimõttelise küsimuse püstituse ja positsiooni võtmisega. Mulle on alati sümpatiseerinud Siim Kallase suhtumine ellu, samas ei mäleta, et ta oleks millalgi vaevanud end argumentide otsimisega, miks ei saa seda või teist asja teha, vaid alati tulnud välja üha uute ideedega. Kui selline lähenemine oleks iseloomulik enamikule inimestest, ei peaks me arutama, kuidas on meil lood innovatsiooni või kindlate eesmärkide püstitamisega. Kuid Euroopa Komisjoni asepresident pakkus ju välja eesmärgi, konstruktsiooni, tundis muret ambitsioonide puudumise üle.

Reaktsiooniks oli surnud vaikus. Kas kõigi meie hambutus või geniaalsete ideede mitteäratundmine? Või olemegi mugandunud üksteistega kisklemise sohu, suutmata enam sammu pidada kõrgete ideaalide ja püüdlustega.

Kindlasti oli Kallase jutus konkurentsijärelvalve osas iva sees. Nimelt on EK juurutanud 2004. aastal kartellide lõhkumiseks seestpoolt nn leebusprogrammi, mille järgi esimene kartellist teataja ja seejuures uurimisorganitega täielikku koostööd tegev ettevõtja saab 100% trahvivabastuse. Eesti Konkurentsiamet on omal algatusel koostanud vastavad eelnõud 2005. aastal. Programm, mis annab kindlad garantiid kartellist teatavale ettevõtjale, on tarvilik instrument konkurentsivaldkonna kontrolliks nii konkurentsiametnikele kui prokuröridele.Siiski on Eestis sellealase seadusloome küsimus justiitsministeeriumi pärusmaa.

Aga tuleb välja, et kogu Siim Kallase loengust saime aru vaid bensiinikartelli võimalikkusest? Hea küll, arutame siis seda. Kogu maailmas kerkib kord siin kord seal kahtlus kütuseturu keelatud lepingutest. Sel on ka oma põhjus, kuna ühest küljest puudutab see meid kõiki, teisalt aga lepitakse toornafta hinnad kokku legaalses kartellis nimega OPEC. Lähtudes turu tundlikkusest, alustas Konkurentsiamet oma esimest uuringut juba septembris 1993 ehk enne oma ametliku nime saamist sama aasta oktoobris. Järgnes uuring 1993-1994; järjekordne analüüs1995; mootorikütuse müügi kooskõlastatud tegevuse uurimine 1996; kaubaturu analüüs 1996-1998, horisontaalsete kokkulepete uuring 1999-2002; turgu valitseva seisundi kuritarvitamise uuring 2004-2005; mootorikütuse hulgimüügi kaubaturu analüüs 2006-2007; jaemüügihindade monitooring 1994-2007. Seega on mootorikütuse turg üks kõige enam analüüsitud turge üldse. Kõigi nende aastate jooksul on kasutatud erinevaid võtteid vaatlusest, ära- ja ülekuulamisest, bensiinijaamadest kuni peakorteriteni leiduvate materjalide ja kirjavahetuse läbitöötlemiseni. Kogutud materjalide põhjal võime vaid väita, et mootorikütuse turul toimub väga tihe konkurents, millele kõik turuosalised reageerivad ülimalt kiirelt, kuna keegi ei taha kaotada müügimahtu. Siiski leiti nende menetluste käigus mõningaid rikkumisi, kuid kõik keelatud lepped ei ole veel kartellid, mõned tegevused on ka seadustes sätestatud kui erandid, grupierandid või väikese tähtsusega tegevused.

Tunduvalt lihtsam oleks asju selgitada, kui ettevõtjad ei peaks paljusid andmeid, mis on vägagi paljuütlevad, ärisaladuseks. Ka konkurentsiamet ei saa neid avaldada, kuna oleme seotud ärisaladuse hoidmise kohustusega ja seda me ei kavatse kunagi rikkuda. Ärisaladuse hoidmine on meie töö üks alustugesid tõeste andmete saamiseks.

Teine võimalus on, et äriühingud ise avaldavad oma andmed, kuid ma ei pea seda eriti tõenäoliseks.

Sellest, et konkurentsiamet on olnud oma töös järjepidev ja hoidnud pidevalt niivõrd intrigeerivat turgu oma kontrolli all, ei ole ajalehel muidugi huvitav kirjutada. Siiski on tore lugeda, et Äripäev kiidab meie kolleege Lätist. Tunneme alati heameelt, kui kolleegidel läheb hästi, aga ootame ära, kuni Läti konkurentsiameti otsus avalikustatakse. Samas nahutati 2005. aastal Läti konkurentsiametit selle eest, et eestlased uurivad aktiivselt turgu. Nagu Äripäeva artiklis kirjutatakse, Lätis kahtlustatakse kartelli, nii oleme ka meie mitu korda kahtlustanud. Aga me teeme koostööd kolleegidega, eriti tihedalt Soome, Leedu ja Läti konkurentsiametitega. Iga-aastasel Läänemere regiooni kohtumisel osalevad kõigi nende ametite tippuurijad, lisaks Poola esindajad. Tihe infovahetus on ka Rootsi konkurentsiametiga. Lisaks on Eesti Konkurentsiamet nii ECA (Euroopa Konkurentsiametite koostöögrupp) ja ECN (Euroopa konkurentsivõrgustiku) liige ja ICN (Rahvusvaheline konkurentsivõrgustik) liige.

See, millise kerge elegantsiga tehakse järeledus, et meie menetlus on 4,6 korda kallim kui Soome kolleegide oma ja nad teevad 843 juhtumit aastas, on efektne, aga samavõrd ka hämmastavat ebaõige käsitlus. Kõike seda oleks võinud pidada lihtsaks eksituseks, kui Äripäeva poleks kahel korral (nii kirjalikult kui ka suuliselt) teavitatud, et Äripäeva metoodika on vale. Soome KIVI (Kilpailu Virasto) suur juhtumite arv tundus mulle kahtlaselt suur. Nagu märkisin on selle põhjuseks metodoloogilised erinevused. Ja juba algkoolis õpetatakse, et võrrelda saab võrreldavaid andmeid. Kui andmed ei ole võrreldavad, tuleb neid teisendada.

Juhtumeid meie mõistes oli Soomes erinevatel aastatel 24-st 46-ni, 2005.a. näiteks 31, Lätis juhtumeid 12, Leedus otsuseid 21. Seega pole juhtumite (tõeliste juhtumite, mitte kirjavahetuse arvestamine) osas midagi häbeneda võrreldes naabritega. Lisaks juhtumitele anname ka meie kümneid arvamusi ja sadu vastuseid ettevõtjate järelepärimistele, kuid me ei pea neid juhtumiteks. Ka meie vastame järelepärimistele 30 päeva jooksul, mis ei tähenda, et see ei või juhtuda samal päeval, vaatame läbi seadusandlike aktide eelnõusid jne. Ja kui artikkel väidab, et amet peab tegema ettepanekuid seaduse parandamiseks, siis just sellise tööga me tegeleme ja aktiivselt. Arvatavasti oleme siin olnud ühed aktiivsemad ja mitte virisenud, et mingi süsteem ei tööta, vaid pakkunud omapoolsed eelnõud otsustajatele välja.

Kui püüda vähegi võrreldavaks teha andmeid, saan et meie tulemus on põhjanaabritest 5,6-6,5 korda odavam. Aga loo moraal on selles, et sellised võrdlused ei näita midagi. Kujutame ette, et teil on luksuslaineritehas, kus lisaks toodetakse ka purjelaudu. Liites kokku lainerid ja purjelauad ning jagades kogu kuluga saab nii valed lainerihinnad kui valed purjelauahinnad. Samamoodi ei saa võrrelda mahukat mitmeaastast või mitmekuulist menetlust ning paari päeva jooksul antud vastust järelepärimisele. Muide ei tasu halvustada "vaid kirjade saatmist". Kirjavastuste alusel kogutakse suur osa informatsiooni ja tõendeid konkurentsi juhtumites. Seda teevad just nii ka teised konkurentsiametid.

Konkurentsiseadus on veidi omamoodi seadus, kus on väga palju hinnangulist, see on nagu Piibli põhimõtetel koostatud, kus kirjutatakse sina ei pea mitte tapma, sina ei pea mitte varastama Ka Konkurentsiseadus annab vaid põhimõtted kuidas toimida, kuskil ei ole märgitud, et üle 50 km/h ei tohi või üle 3 t ei tohi. Kõike hinnatakse erinevate detailide kogumis ja selleks on kirjalike materjalide kogumine just õige. Kui selguvad vastavad asjaolud, tehakse juba järgmised sammud: läbiotsimised, võetused, ülekuulamised. Just nii toimivad kõik konkurentsiametid, sh ka meie.

Vastavalt karistusseadustikule on keelatud lepingute kasutamine kuritegu ja seda karistatakse kriminaalkorras kuni 3 aastase türmiga. Seega ei saa kriminaaluurimised alata ega lõppeda "arusaamatutel põhjustel". Põhjused võivad tuleneda vaid seadusest, mille järgimise üle teostab järelevalvet prokurör, kes on uurimisjuht. Seega tegeleb Konkurentsiamet kriminaalmenetlusega prokuratuuri järelevalve all.

Ülbitsemise puudumist Konkurentsiameti töös ei nimetaks ma liigseks leebuseks, vaid me teostame menetlusi korrektselt ja siin on tegemist professionaalsusega. Ei usu, et need ettevõtjad, keda me ohjanud oleme, ennast mugavalt tundsid, pigem vastupidi. Ka ei maksa arvata, et mõnes meile "ette söödetud" juhtumis kedagi "süüdlaseks tehakse". Palju on selliseid konkurendi uputamise katseid, mille menetlemine võtab küll aega, kuid lootus, et me need "alla neelaksime", ei täitu.

Huvitav, mida tähendab Äripäeva arvates poliitilise kontrolli puudumine.

Konkurentsiamet on valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet vastavalt seadusandlikele aktidele. Mul on olnud see au, et kaksteist valitsust on kasutanud minu teeneid peadirektorina. Seega tean, mis on kontroll, mis on poliitiline kontroll, millised on meie kohustused ja õigused. Poliitiline saab olla eelkõige seadusloome. Poliitilised saavad olla valitsuste programmid või koalitsioonikokkulepetes sisalduvad eesmärgid, nende alusel tehakse juba mittepoliitilised strateegiad ja tööplaanid, mis on igale ametnikule täitmiseks kohuslikud. Järelevalve toimingute üle demokraatlikus riigis poliitilist kontrolli ei teostata. Pean tunnustavalt lisama, et mitte ükski minister ega kõrgem ametnik ei ole püüdnud järelevalvet mõjutada.

Tähelepanu pälvib ajakirjaniku küsimus, miks arvamusliidrid arvavad, et kütuseturul on kartell? Kas nad arvavad või teavad? Kui nad arvavad, siis ei ole sellise info levitamine põhjendatud, tegemist oleks laimu levitamisega, mis on karistatav. Kui nad teavad, siis miks ei tule nad konkurentsiametisse ega tee avaldust? Kui teatakse, aga ei informeerita, keda vaja, on tegemist kuriteo varjamisega.

Ootan näiteks huviga, millist kartellikokkulepete alast teavet võin saada kõrgetelt ametimeestelt panganduses. Peame ikka mõtlema, millega õhku liikuma paneme.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 18:34
Otsi:

Ava täpsem otsing