Maakodudes ja suvilates jälle täituvuse kõrgaeg

Aeg on jällegi mõnusalt lennanud. Suve suurpühad on peetud ja päev hakkab tasapisi ennast lühemaks kerima. Inimesed on enamasti puhkamas või siis maakodudes-suvilates.

Just nendest viimastest ma tahaksin rääkida. Nimelt on mul viimase paari kuu jooksul olnud võimalus külastada nii Lätit kui ka Soomet ja ülevaade võrreldes kodumaisega üpriski hea. Kui lõunanaabrite juures asi pisut kidub, siis põhjanaabrid korraliku suvila ja saunata kuidagi läbi ei saa.

Ja ega see suvila siis peagi nii viks ja viisakas olema. Tähtsaim olevat soomlaste arvates just see hea tunne ja mõnus äraolemine, mille pärast ollakse valmis nädalavahetusel ka sadu kilomeetreid autoroolis istuma, et näiteks Lapimaa serval asuvasse kesämökki'sse pääseda.

Kui meil püütakse uute suvekodude ehitamisel ennast endiselt naabrist paremaks ja uhkemaks upitada, siis põhjanaaber lepib oma traditsiooniliselt punaseks võõbatud laudkattega onniga imehästi. Eks neil ole see loodus ka palju kaunim ja selle iluga pole mõtet võistelda. Saab sinna hoopis vaikselt ja rahulikult sulanduda.

Samas peaks ilmselt head meelt tundma ka kodumaal toimuva üle. Kuna nüüd on paremad paigad veekogude ääres ja küngaste vahel ammugi omanikud leidnud, hakkavad ostjate pilgud üha enam ka sisemaa poole pöörduma.

Nii võib täheldada, et näiteks mitmed Kesk-Eestis veel aastad tagasi tühjana seisnud hooned just viimasel ajal omale uued peremehed leidnud ning nende ajast ja pikast ootusest räsitud pale muutunud lühikese ajaga hulga rõõmsamaks.

Samuti on paljude hoonete juures märgata, et elu läheb meil ikka paremaks ja ka maakodu jaoks jagub investeeringuid, kas siis uue katuse või värske voodrilaua näol.

Õnn on see, et vähemalt ei kiputa maamajadele massiliselt plastaknaid ette paigaldama. Kuid igasugused imelahendusi võib siingi kohata.