Andrei Korobeinik: Rate.ee peegeldab päriselu

Paljud kritiseerijad on paraku asjast teadmatud ja sel juhul on targem lihtsalt vait olla, sest lollidega vaidlemine ei lisa sulle populaarsust ega kogemust, midagi.

Mõnikord on kriitika muidugi ka asjalik.

Roppused on üleüldine ühiskonna probleem. Siiski, kavatseme selles suunas midagi ette võtta. Uus intelligentne süsteem Rate.ee's lubab iga sisuüksuse kohta kaebust esitada. Süsteem jälgib ka kaebuste kvaliteeti s.t kui ühe kasutaja kaebused on mõnda ega olnud ebaadekvaatsed, siis tema kaebuste kaal langeb ja vastupidi.

Teiseks loodan selle suve jooksul teha juhendi lapsevanematele. Vanematel ei ole lihtsalt aega oma lastega tegeleda ja kui nad siis ajalehest loevad, et internetis on iga teine külastaja pedofiil ning ülejäänud on lihtsalt perverdid, siis reageerivad nad üle.

Internet on sarnane eluga, ohte tuleb teadvustada adekvaatselt, kuid lapsevanemad sellega praegu hakkama ei saa.

Internetti suhtuvad adekvaatselt need, kes kasutavad seda aktiivselt. Šokeeritud on need, kes sinna harva satuvad.

Eesti seadusandlus on samuti puudulik. Olukord on selline, et kui kuritegu pole sooritatud, on jälitustegevus keelatud. Ameerikas istuvad FBI spetsialistid internetis ja meelitavad pedofiile lõksudesse ning lõksu langemisele järgnevad reaalsed karistused.

Eestis nii ei saa. Saab vaid perverdiks sõimata, aga sellega asi piirdub. Mingit lahendust on aga vaja, sest on palju pretensioone, et me ei võta midagi ette, kuid kui hakkame kasutajate kohta koguma andmeid, mida meil teenuse pakkumiseks vaja pole, siis on tegemist seaduserikkumisega. Kohtus me tõenäoliselt kaotaksime

See võtab aega. Näiteks, kui televiisoris ütles keegi seitsmekümnendatel sõna "fuck" oli see väga šokeeriv. Praegu on ühes filmis seda sõna nii palju, et sa ei pane tähelegi. Kõik on sellega harjunud.

Ma õppisin Tartus informaatikat ja peamiselt tahtsingi õppida. Aeg oli väga erinev praegusest, internet oli väga kuum teema ja järjest tulid erinevad tööpakkumised paljudesse suurtesse firmadesse. Omamoodi on ka praegu selline olukord, kus eriti õppida ei saa ja tudengid lähevad juba esimeselt kursuselt tööle.

Kuna tahtsin siiski õppida, lükkasin päris mitu tööpakkumist tagasi. Kuid ühe pakkumise võtsin hiljem siiski vastu ja see oligi seotud internetikasiinodega. Põhimõtteliselt oli töö väga hea, kliente ja tellimusi oli. See oli aastal 2000.

Siis mõtlesingi, et IT on üsna hea viis raha teenida. Ülikooli läksin seetõttu, et mulle meeldis internet ja IT üldiselt, sellest ka eriala valik informaatika.

Alustasin oma ala õppimist juba aastal 1998 Tartu ülikoolis. Raha oli vähe ja valikuvõimalusi oli samuti. Vabrikutöö eriti atraktiivne ei tundunud, kuid õnneks leidsin teaduskonna mailist ühe tööpakkumise programmeerija kohale. Programmeerida ma ei osanud, kuid tundus, et see oleks lihtne viis raha teenida. Läksin tööle konkurentidest palju madalama hinnaga ning tegin lehekülje valmis. Esimeste ridade jaoks läks paar nädalat. Läbi see lehekülg ei läinud, kuid selle eest õnneks siiski maksti. Teine koduleht läks aga juba üles ja püsis mitu aastat. Praegu seda enam üleval ei ole. Selle eest maksti juba ka korralikult. Ühe kuu töö oli võrreldav õppelaenuga.

Viis aastat tagasi oli see ainult Eesti lehekülg. Praegu on Eesti endiselt oluline, kuid aasta lõpuks peaks lisaks olema ka 15 projekti erinevates riikides.

Kui Rate.ee alguse sai, polnud kindel, kas see ka kasu toob. Oli aeg, kui internetis eriti raha teenida ei saanud. Mõtlesin, et paari kolme aasta pärast näeb, kuidas läheb. Kindlust äri tulususes ei olnud. Tollal oli ka päris mitu teist projekti Eestis, kus oli palju kasutajaid, kuid mõned neist olid ka korralikus kahjumis.

Meil on kaks firmat, üks on Rate Solutions ja teine on Serenda Invest. Viimane tegeleb Eesti leheküljega ja Rate Solutions teiste projektidega, kuid arendustegevus käib koos. Igal saidil on olemas omad moderaatorid, kes on vabatahtlikud. Nemad vaatavad pilte üle, vastavad kaebustele, eemaldavad roppuseid.

See on kõik muutuv. Aeg ajalt eemaldatakse eeskirju ja tekitatakse neid juurde. Mis puudutab eetikat, siis moderaatoril on küll eeskirjad, kuid alati tuleb ette olukordi, mis on piiri peal. Sel juhul küsitakse teineteiselt nõua ning lahendus kujuneb vastavalt olukorrale.

Kui rate.ee alguse sai, siis skaneeriti tavalisi pilte ning laeti neid üles, kuid peagi olid kõigil digikaamerad ning siis hakkas peale suur Photoshopi ajastu.

Peagi ei olnud võimalik inimesi pildilt ära tunda. Moderaatorid reageerisid mõne aja möödudes olukorrale reeglite muutmisega. Tugevalt töödeldud pildid keelati lihtsalt ära.

Reeglid on nagu Eesti muinasjutud - kõik teevad nende arendamise nimel koostööd ja igal ühel on oluline osa, kuid kirja läheb üks versioon. Tegemist on kollektiivse tööga. Filosoofialt meenutab reeglite tekkeprotsess wikipeedia kontseptsiooni.

Pooleks aastaks on meil paigas tihe tööde graafik. Ideid on väga palju ning me ei jõua neid kõiki lihtsalt ellu viia. Palju uusi asju on tulemas, kuid me peamine mure on hoopis see, kuidas uusi lahendusi ühte lehekülge niimoodi mahutada, et inimesed neid ka kasutaksid. Lisad tuleb teha lihtsalt leitavaks ja kasutatavaks.

Meil tuleb uus jututuba, pildialbumid, video lisamise võimalus ja palju muud, millest ma praegu rääkida ei taha. Vähemalt iga kuu tuleb üks uus teenus, kuid püüame tõesti teha nii, et iga teenus oleks orgaaniline.

Arendustsükkel on meil selline, et kaks-kolm korda kuus ilmub uus versioon ning sel ajal teavitame ka kasutajaid uuendustest ning kolme-nelja versiooni tagant tuleb ka mõni suurem teenus.

Muudatuse järel vaatame kuidas kasutajad reageerivad ja kutsume ka kasutajaid kohale, et nende arvamust küsida. Tagasiside on väga oluline.

Kaasaegses internetis on selline arusaam, et teenusepakkuja peab usaldama kasutajat. Meie väga ei usalda, kuid arvamuse kuulame ära.

Näiteks Boeing küsis reisijatelt, kas nad tahavad WiFit lennukis kasutada. 80 protsenti oli nõus ja hind oli paslik. WiFi käivitati ja 3 protsenti reisijatest kasutas seda. Seejärel võeti WiFi maha.

Me proovime aru saada mida inimesed mõtlevad, kui nad mõnele ettepanekule jah ütlevad. See on küll keerulisem, aga see tasub ära.

Tulevik kuulub igasugustele mitmikmängudele. Praegu võib esile tuua teise elu (Second Life) ehk virtuaalelu nähtuse. Nende keskkondade probleem on hetkel see, et need on keerulised. Arvuti peab samuti võimas olema ja internetiühendus peab kiire olema.

Mõne aasta pärast on see minu arust mainstream ja tekivad lisavahendid, mis teise elu kasutamist hõlbustavad. Suhtlus kolib sinna.

IBM juhatuse liikmed teevad koosolekuid hetkel näiteks virtuaalmaailmas.

Praegu inimesed vaatavad telekat, kümne aasta pärast istuvad nad virtuaalmaailmas, mitte mängimise pärast, vaid näiteks teises riigis elavate sugulastega suhtlemiseks. Samuti võib vabalt kaugel asuvas koolis käia oma kodulaua tagant. See valdkond areneb väga kiiresti.

Praegune probleem ei ole ainult rate.ee'ga seotud. Rate.ee's on suur osa eestlasi ning see keskkond on väga interaktiivne ja elav. See on miniatuurne versioon elust. Inimesed saavad kokku ja solvavad teineteist ning arutlevad huvialadega haakuvaid teemasid.

Meedias tuleb esile peamiselt negatiivne. Negatiivne müüb. Sama toimub ka rate.ee'ga. Seal on sama palju negatiivset kui päris elus, kuid sellega, et internetis on mingi roppus, pole harjutud.

Kui aga minna näiteks ja kuulata vahetunnis laste kõnet, siis Rate.ee on veel väga viisakas.

See on väga põnev valdkond, mis areneb väga kiiresti. Sellega ei saa vahepeal näiteks viis aastat mitte tegeleda ja siis tagasi tulla. Selleks ajaks oleks kõik täielikult muutunud.

Selles mõttes on mul vedanud, et olen kogu aeg asja sees olnud. Interneti hakkasin kasutama juba aastal 1994, kui Pärnus avati avalik internetipunkt. Hiljem puutusin kokku internetiga kooli arvutiklassis ja tollal oli see väga põnev.

Muu tehnikaga ma väga kokku ei puutunud. Arvutit nägin esimest korda kümnendas klassis, mis oligi aastal 1994. Arvutid olid nõukogude aegsed masinad.

Paari aasta pärast osalesin juba informaatikaolümpiaadidel ja see valdkond hakkas mulle väga meeldima. Varem käisin füüsika, matemaatika ja keemia olümpiaadidel.

Kooliaeg oligi selles mõttes kasulik, et sain tutvuda interneti ja arvutitega.

Minu jaoks ei ole suurt vahet, kas on mingi jälg või mitte.

Aga ma usun, et need, kes praegu elavad, võivad peagi tänu tehnoloogiale eluiga palju pikendada. Isiklikult olen võib-olla liiga vana selleks.

Sel juhul prioriteedid kindlasti muutuvad ning ei ole suurt vahet, kuidas sa alustasid, mida sa oma elu jooksul tegid või kas sa teenisid miljon krooni või miljard dollarit.

Ma usun, et kui elad 300-400 aastat, on maailmavaade hoopis teistsugune. Seega usun, et ega näiteks 500 aasta pärast keegi meid kuigivõrd mäleta.

Isegi see, et olen eestlasi palju mõjutanud, ei jää meelde pikaks ajaks. Võib-olla mõni hobiajaloolane teab, kes ma olin.

Kindlasti on inimese kohta võimalik internetist leida infot ka peale seda, kui ta on ammu surnud, kuid milline on internet 500 aasta pärast. Kas üldse on. Ma ei usu, et on erilist vahet, kas infot on suurusjärk rohkem või vähem, vaevalt tulevikus see kedagi huvitab.

Kui inimesi oli vähe, oli see palju olulisem.

Silmapaistvaid kirjanikke Rooma ajal oli võib-olla kümmekond, suurt valikut polnud. Kui keegi tahtis midagi teada, siis palun, väike valik nimesid. Praegu oleks samal tasemel teos ehk isegi liiga kehv trükiks. Infot on lihtsalt nii palju.

Eesti mastaapides kindlasti, kuid kõik sõltub vajadustest. Minu jaoks on raha positiivse mõjuga pigem seetõttu, et saab äri suuremaks teha.

Mul ei ole vaja mitut autot või mitut maja Tallinnas. Seega on mul raha üle ja ka kahju, et mul ei ole konkreetset unistust elus. Kosmoses oleks lennata lahe, aga praegu sinna väga ei tõmba.

Mul ei ole soovi osta midagi väga kallist. Puudub vajadus kulutada.

Mulle meeldib reisida ja see on ka kõige kallim hobi. Ülejäänud hobid on üsna odavad. Armastan rattaga sõita, kala püüda, metsas jalutada ja muidugi raamatuid lugeda.

Sa loed palju ulmet, mis teosed sind mõjutanud on?

Neid on palju, kuid näiteks George Orvelli "1984", Salingeri "Kuristik Rukkis". Viimane vist täiskasvanutele enam eriti ei imponeeri. Stanislav Lem oli mulle samuti oluline.

Nendest raamatutest saan ideid ja ka fiilingut, et kõik on võimalik ja piirid puuduvad.

Telest minu ajal selliseid saateid ei olnud nagu Star Trek, seega lugesin raamatuid.

Hiljuti avastasin enda jaoks Philip Dicki, keda ma kahjuks lapsepõlves ei leidnud.

Peale hea raamatu lugemist jääb sisse tunne, mis meenub isegi kümne aasta pärast. Selliseid pole palju, kuid kümneid.

Ma arvan, et selles mõttes on see õige, et varem oli inimest lihtne mõjutada mõne ideoloogiaga, siis praegu see võimalik ei ole, sest inimesed lihtsalt ei viitsi selle peale mõelda.

Kui varem anti reeglid kätte, siis nüüd tekivad need inimeste vahel, kuna infovahetus on kiirenenud tohutult. Praegu seda mõju veel niipalju ehk ei tunne, kuid mõnekümne aasta pärast on selge, et maailm liigub anarhia poole.

Kas see hea või halb on, on raske öelda.

Kui varem võis inimkonda võrrelda algelise neuronite võrguga, siis praegu on tegemist väga efektiivsete ajudega, sotsiaalsete gruppidega.

Võib ju juhtudagi, et tekivad virtuaalsed riigid või et mõni firma asendab riiki. Kujutan ette, et kodanikud võivad kolida lihtsalt mõnest reaalsest riigist üle virtuaalmaailma. Globaliseerumine võtab üsna varsti natukene perversset vormi. Grupid ei ole kunstlikud vaid need tekivad loomulikult, see võib muutuda paljudele šokeerivaks.

Ärkan üheksast, loen kirju ja üldjuhul lähen tööle. Kontoris püüan jälgida, mis toimub igas firma valdkonnas, kuid kõige rohkem meeldib mulle tegeleda arenduse ja planeerimisega.

Tööl olen reeglina 6 tundi ja see koosneb kohtumistest ja aruteludest.

Peale seda lähen kas sõpradega kuhugi, loen raamatuid või sõidan rattaga.

Viimase paari aasta jooksul olen jõudnud üsna palju reisida. Paljud reisidest on ka tööalased, näiteks konverentsi külastused. Paari nädala pärast on näiteks San Fransiscos sotsiaalsete võrgustikkude konverents.

Siin võiks liikuda küsimuse juurde, mis on elu mõte. Minu arust eriti mõtet ei ole. Peab lihtsalt huvitav olema. Elu tuleb mänguna võtta, kus on kindlasti olemas ka reeglid.

Proovisin palgatöö ära, see polnud piisavalt huvitav. Ettevõtluses on aga riskid - alati on võimalik kaotada, kuid samas on võimalik palju võita. See lisab motivatsiooni ka igapäevaellu.

Tuleviku kohta ei oska ma suurt öelda. Ma usun, et viie aasta pärast ma Rate.ee'ga ei tegele. Mõned mõtted mul on, mida edasi teha, aga plaanid võivad juba aasta pärast hoopis teised olla.

Peret mul otseselt ei ole, naine on siiski olemas. Lapsi tõenäoliselt ma paari aasta jooksul veel ei saa. Tahaksin nendega koos aega veeta ja praegu ei oleks see võimalik. Laste jaoks võiks olla keskmiselt pool päeva.

Kokku puutume me Andreiga pidevalt peale EMT poolset Rate.ee osaluse ostu. Telefoni teel räägime tihti, kuid füüsiliselt me paraku palju ei kohtu. Isiklikult tunnen teda seega paraku põgusalt.

Mulle meeldib aga, et ta on väga konkreetne ja otsekohene. Kindlasti on ta ka andekas teisitimõtleja ja trendide nägija, kuna on sellise projekti püsti pannud. Samuti on ta väga sihikindel.

Kui mitte ainult häid asju rääkida, siis võib-olla on ta natukene liiga jäärapäine, samuti on ta veel arusaadavalt noor mees, seega on ka kogemusi tal veel vähe. Kohati läheks talle vaja natukene laiemat vaadet praeguse posti juures.

Tulemused on aga positiivsed, seega sobib ta praegusele postile hästi, jätkuvalt.