C'est La Vie sumiseb

Heidi Vihma 27. juuli 2007, 00:00

Uued kohad ei sumise, moodsalt kandiline interjöör teeb vist ka hääled kandiliseks või ei muutu inimesed seal nii jutukaks. Ka pubid ei sumise, nende hääled on kõvemad, jämedamad ja pealetükkivamad. Sumin on midagi ümmargust, sahisevat, poolvarjatut-poolavalikku. Silm kinnitas sedasama, mida kõrv kuulis - C'est La Vie on tõepoolest päris kohvik, niisugune, nagu kohvikud ikka on olnud. Interjöör oleks justkui laenatud eelmise sajandi kolmekümnendatest aastatest, kohvikukultuuri kõrgajast. On paraja suurusega kohvikulauad ja -toolid, on koogilett ja suured aknad, kust saab möödujaid vaadata. Ajalehed ja kohvilõhn. Üldilme on pidulik, aga mitte toretsev, hubane, kuid mitte ülearu kodune.

Sattusime C'est La Vie'sse lõunasöögikohta otsides. Ma ju tean, et uude kohvikusse peaks minema kõigepealt kohvi jooma ja saiakest sööma, aga mitte suppi ja praadi küsima. Kuigi C'est La Vie' keldrikorrusel on ka noobel restoran, ei tahtnud me suvisel ajal tühja keldrisse minna, mis sest, et see nägi välja sama kena kui esimese korruse kohvik. Saiakestest ja kookidest sain leti juures ülevaate - klassikalises vitriinis oli välja pandud korralik valik sarvesaiu, kooke ja pirukaid. Need jäid aga seekord maitsmata, vajasime tõsisemat toitu.

Valisime välja merekarpidega kalasupi ingveri ja köögiviljadega, Caesari salati kanafileega ning küpsetatud lestafilee käharkapsa ja aedviljaraguuga. Kalasupile langes valik sellepärast, et armastan ingverit, lestafileele sellepärast, et see tundus olevat kõige kergem praad ja ilma kartulita. Aga kalasupis ingverit polnud. Või kui oli, siis nii vähe, et seda poleks olnud põhjust mainida. Lestafilee juures aga polnud käharkapsast, seal olid juurvili ja kartulipüree. Nii et lubadustest polnud kinni peetud. Maitselt olid mõlemad kalaroad eriti delikaatsed, puhtad ja napi maitsestusega, minu jaoks isegi ehk liiga leebed. Caesari salat oli küll täpselt see, mis menüü lubas, pealegi just see õige Caesar - ilusa kastme, korralikult krõbisevate salatilehtede ja kanatükkidega.

Mis toidus puudu jäi, tehti teeninduses kuhjaga tasa. See oli kiire, sõbralik, hooliv ja parajalt formaalsuse ja mitteformaalsuse piiril püsiv. Kui hakkasime ära minema, kutsuti meid jälle tagasi ja mulle jäi mulje, et siia tõepoolest oodatakse kliente tagasi.

Oma püsiklientuur tundus C'est La Vie'l juba olemas olevat. Paari tunni jooksul, mis me kohvikus veetsime, astusid läbi paar erineva põlvkonna kirjaneitsit, indiaanlaste maaletooja koos mõne maaletooduga, tuntud meesmodell, vanalinna noobli kinga-boutique'i omanik, reklaamitegija ja filmirežissöör. Ühesõnaga - kõik olid kohal.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:48
Otsi:

Ava täpsem otsing