Suurtükkidega varblast kimbutamas. Vene, kes muu

Esmaspäeval algas Erna-retk. Salmistu randa tehti kummipaatidega vaatemänguline dessant, kus suitsupommid ja paukpadrunid etendasid kandvat rolli. Järgnes mitu ööd ja päeva metsades ning soodes luuramist, varjamist, lahingutegevuse matkimist. Kõige osavamad ja vapramad jõuavad rampväsinult homseks Kautlasse.

Nii on seda suurte poiste sõjamängu mängitud Eesti juba neliteist suve. Alati on kohalike kõrval kaasa löönud võistkondi välisriikidest - tänavu kümme. Ernal on populaarsust, sest teadjamad kinnitavad, et tegemist on ühe nõudvama ja luuretegevust "vaenlase" tagalas hästi imiteeriva sõjalis-sportliku võistlusega.

Moskva ei ole seda kunagi hea silmaga pealt vaadanud. Teatavasti oli Alg-Erna eestlastest koosnev luuregrupp, kes tuli 1941. aasta juulis Jätkusõja-Soomest Põhja-Eestisse. Siin vägivallatses taganev punaarmee koos hävituspataljonlastega ja metsad olid põgenikke täis. Kautla kandis oli neid tuhande ringis, enamikus relvastamata maaelanikud. Kui punaarmeelased seal puhastusoperatsiooni alustasid, organiseerisid ernalased kaitse. See päädis verise lahinguga, kuid säästis sadu elusid.

Meie meeste kiituseks tuleb rõhutada, et nad on toonitatud korrektsusega vabastanud tänapäeva Erna-retked mis tahes poliitilistest allusioonidest. Side minevikuga on puhtformaalne. Sellegipoolest vallandas Kreml tänavu turmtule.

Möödunud nädalal tuli Vene Föderatsiooni välisministeeriumilt avaldus, mis seostas Erna-retke "Eesti võimude liiniga heroiseerida fašismi". Esmaspäeval lubas riigiduuma väliskomisjoni esimees Kossatšov kaevata Erna-retke peale Euroopa Nõukogusse. Teisipäeval teatas ülemkoja spiiker Mironov, et "vaevalt üllatab kedagi Eestis järjekordse profašistliku aktsiooni toimumine, kuna selle riigi võimud on juba ammu avalikult võtnud kasutusele natsismi ideoloogia ning järgivad vastavat poliitilist kurssi."

Aasta on 2007 ja suure naaberriigi juhtpoliitik - sealsete tipptegelaste hulgas hoopiski mitte ainuke - sajatab oma järjekordset sajatamist.

Sellepärast, et Eestis toimub paljudele huvipakkuv sõjamäng. Sellepärast, et Tallinnas paigutati sõdurikuju sõjaväekalmistule. Sellepärast, et meil ei mõnitata vanu mehi, kes kisti Teise maailmasõtta, vaid võimaldatakse neil nende jaoks olulistel päevadel kokku tulla ja oma rikutud noorust ning langenud kaaslasi vääriliselt mälestada.

Põhjendused on haledad. Kuid Moskvale piisavad, et kuulutada: eestlased on neofašistid, Eesti valitsus on avalikult kasutusele võtnud natsismi ideoloogia, meie ajaloolased istuvad hommikust õhtuni arvutite taga ja kirjutavad ajalugu ümber.

Muiata tahaks. Absurd on viidud viimse piirini. Maailma suurim riik tümitab oma kõige väiksemat naabrit. Põhjust pole, aga põhjus leitakse. Sääsest tehakse elevant. Suurtükiga tulistatakse varblast.

Samas teame väga hästi, et lokulöömine Erna ümber ei ole absurdi jõudmine viimsele piirile. Erna on lihtsalt üks episood nende lakkamatute süüdistuste, laimamiste ja valede pikas rea, mille eesmärk on….

Jah, mis on Moskva eesmärk? Küsime teisiti. Kas on olemas mõnd tegu, järeleandmist või nõustumist, mis - kui Eesti sellele läheks - vaigistaks Kremli praegusi võimumehi? Ma kahtlen. Liiga palju on meie nuhtlemises arutut lahmimist, irratsionaalset sõgedust. Säärases olukorras ei saa oodata, et teist poolt mõista püüdev vastutulelikkus või kaine pragmatismi suudaks esile kutsuda pöörde.

Pettumus Eestis, Lätis ning Leedus on päratu. Eriti nende hulgas, kes hellitavad luululikku lootust restaureerida Venemaa tsaaride ja/või sovettide vägevuses. Me oleme oma NATO ja ELi täisliikmelisusega, majandusedu ja toimiva demokraatiaga vastik okas üleaedse elavas ihus. Ja hullutav eeskuju kunagistele saatusekaaslastele.

Me ei tea, mis plaane hautakse endise impeeriumi pealinnas kaugema tuleviku tarvis. Samas mööngem: Moskva väljavaated suurteks tegudeks Baltimaades on täna kesised ja ahtad.

Nii ei jäägi üle muud kui paisutada pronkssõduri teisaldamine rahvusvaheliseks skandaaliks ja kuulutada rahuaegsed sõjamängud fašismi taaselustamiseks. Piirata transiitvedusid, puhastada poeletid vaenuliku hapukoore purkidest, kimbutada Eesti ettevõtjaid Venemaal, venitada haagisveokite järjekord piiripunktide eest kümne kilomeetri pikkuseks, keelduda täitmast Eesti õigusabipalvet.

Sõnakuulmatute elu kibedaks teha oskasid vene võimukandjad oma tšinovnikute armeega tsaariajal, oskasid nõukogude ajal, oskavad praegu.

Väiklane ja kiuslik on see vene värk. Loodusvarade meeletu väljavedu on kasvatanud riigis jõukust. Inimeste iseteadvuski näikse kosunud. Aga asi logiseb endist viisi. Rahvusvaheline usaldatus puudub.

Jälle kistakse tüli Gruusiagi. Üldrahvalikus joovastuses uputatakse Jäämere põhja trikoloor. President ähvardab raketid Euroopa pealinnadele sihtida, võrdleb USAd Kolmanda Reichiga, käsib inglastel nende "koloniaalsed ajud" ümber teha. Noorte ajupesu võtab üha võikamaid vorme.

Selge see, et Venemaa tahab midagi olla. Ta võikski olla oluline tegija siin meie suurregioonis, naabritele normaalsuhetes naaber ja Euroopale respekteeritud partner.

Paraku on postsovetlik võimuladvik kammitsenud ennast nõukogudeaegsete arusaamade ning käitumismallidega, õhutab venelaste hulgas suurriiklikku šovinismi, levitab mineviku kohta bolševistlikke pooltõdesid ning võltsinguid.

Tulemuseks on tõsine rahvuslik identiteedikriis. Väljapääsuta nõiaring, kus käib pidev teiste süüdistamine ja vaenlaste väljamõtlemine.

Kurb, aga käratsemine pronkssõduri ja Erna-retke ümber kuulub Venemaal asja juurde.

Autor: Enn Soosaar