Ajaproovile vastu pannud

Toonaste tööde esitluse alguses demonstreeritakse tunnustusdiplomeid, mis olid jagatud viide kategooriasse ja Eesti esindajaile jagus neist kõigist. Näituse grand prix omistati Balti paviljoni peaarhitektile Aleksander Nürnbergile, teise grand prix' sai Balti paviljoni üldhalli pannoomaalide autor Oskar Raunam.

Selgituseks tuleb öelda, et Eesti, Läti ja Leedu otsustasid suurnäitusel ühiselt Balti paviljonis esineda. 1936. aastal korraldatud projektivõistlusel sai Aleksander Nürnberg I koha.

Nahkehistöö grand prix määrati Eduard Taskale.

Kuldmedaliga tunnustati fotograaf Carl Sarapi tööstusmaastikke, klaasikunstnik Maks Roosma graveeringuid, ehtekunstnik Ede Marani (Kurrel) filigraantöid, Karin Lutsu kavandatud gobelääni, mööblikujundaja Richard Wunderlichi intarsiatehnikas kappi. Pronksmedaliga hinnati Roman Tavasti metallehistöid.

Adamson-Eric sai kaks audiplomit vaipade ja keraamika ning portselanimaali eest, Mari Adamson sai audiplomi dekoratiivloomade ja nukkude eest. Keraamikaekspositsioonist märgiti audiplomitega Jaan Koorti ja Valli Elleri (Talvik) loomingut.

Esinejaid oli teisigi ning menukad olid ka Eesti kirjastuste raamatute ja käsitööga seotud ettevõtete toodangu väljapanekud. Väiksem osatähtsus oli tööstusel, mida esitleti eestkätt põlevkivitootmise kaudu. Eestit tutvustati ka atraktiivse turismimaana.

Tunnustust väärivad praeguse näituse koostajate Ülle Kruusi ja Kersti Kolli püüdlused, kelle põhjalik uurimustöö arhiivides, teiste muuseumide varamuis ja erakogudes on võimaldanud väga huvitavatest taiestest, fotodest, kavandeist ja dokumentidest koosneva kollektsiooni kokku panna.

Näitust vaadates võib igaüks veenduda, et Teise maailmasõja eelne Eesti tarbekunst ja disain (tänapäeval on raske nende vahele täpset piirjoont tõmmata) oli väga innovatiivne. Üllatavalt modernse kujundikeelega tekstiil, keraamika, klaas, ehted jm kõnetavad ega jäta ükskõikseks. Taas tuleb tõdeda - ars longa, vita brevis est.

Autor: Tiina Kolk