Indrek Klammer - Kolmekordne edukas mõisnik

Klammer on mees, kes vabariigi algusaastail alustas oma suurfarmi loomist vanaisalt pärandatud poole hektari suurusel kapsamaal ning on jupp jupi haaval oma valdusi laiendanud.

Vanaisa suri Klammeril 1980. aastal ning jättis pojapojale talu. Kui Klammer aga väikese poisina vanaisa sabas mööda talu piiravaid metsi kolas, näitas vanaisa talle kunagisi talupiire ning manitses poissi neid meelde jätma, kinnitades, et kunagi tuleb aeg, kui talud saadakse tagasi ning et siis on teada, kust talupiir jookseb.

"Ei tea, kas vanaisa rääkis lihtsalt oma uskumust või oli tal tunne, et asjad ei saa nii jääda," sõnab Klammer.

Eelmisel nädalal saabus tõeline uudispomm - sel aastal ei olegi ikaldust, tuleb hoopis üle aastate parim viljasaak! Iga-aastaste ikaldustoetustega juba harjunud põllumeestel pole põhjust neid sel aastal taotleda.

Klammer on selgesõnaliselt välja öelnud, et põllumajanduse eurotoetused võiksid olemata olla. Põhjuseks nimetab Voore Farmi juht, et toetused pärsivad põllumehele õiglase hinna maksmist.

Klammer on veendunud, et põllumajandus on riigi strateegiline majandusharu, mis peaks olema doteeritud, kuid mitte sellises mahus ja viisil nagu täna. "Kui vilja pärast õlut pool kuud ei saa, ei juhtu ehk midagi. Kui aga leib laualt kauaks kaob, tulevad juba teised mõtted pähe. Bürokraatiat on niivõrd palju, et kui näiteks veterinaaramet tuleb kontrollima, on igal kontrollil veel teda kontrolliv kontroll kaasas. Sest äkki on tegemist tuttavatega," mainib Klammer.

Indrekut juba aastaid tundev Rakvere Kutsekooli direktor Hannes Mets kinnitab, et Indrek on mees, kes oskab lahendusi leida ning ei kohku otsuste tegemisel ning riskide võtmisel.

"Arvatavasti oleks ta rahul ka linnaeluga, kuid ta on patrioot ning ei kipu suurlinna. Samas on ta oma tegemistega lati nii kõrgele ajanud, et ega varsti olekski mõttekas minna linna ja lasta farmi mõnel muul inimesel juhtida," räägib Mets.

Pikaaegsel sõbral tuleb sellega meelde lugu ajast, mil Mets Klammeri palgal oli ning farmi uued seadmed tulid.

"Ma siis küsisin temalt, et mis ma teen? Indrek vastas, et sina oled minu palgal, miks mina otsustama pean. Usaldab oma inimesi, ühesõnaga," sõnab Mets.

Klammer tundub inimesena, kes väga pikalt oma käike ja sõnu ette mõtleb. Kas või fakt, et mees ostis ajal, mil mõisate omamine kuigi populaarne ei olnud, omale neid tervelt kolm - Kupna, Küti ja Voore mõisa -, mida tulevikus kohaliku turismiga siduda plaanib.

Või kui rääkida tulevikust, siis ei näe Klammer põhjust, miks ei võiks alustada väikesemahulise, kuid kvaliteetse vorstitootmisega, millele saaks juurde kirjutada, et pärineb kohast, kus sama asja juba 500 aastat aetud. Kõlab suursuguselt. Mõisahärra auväärsest ametist Klammer ei unista, sest ta ei usu, et suudaks Maarjamaa rahva esindajana vaadata, kuidas teised töötavad, nii et ise kaasa ei löö.

"Saksamaal sai mõisas töötatud ja mõisahärraga koos tööd teha vehitud, nii et särk higine. Täna on situatsioon selline, et kui sa koos oma töötajatega töötad, on suhted paremad ning tulemus kvaliteetsem," räägib Klammer.

Põllumajandus oli Klammeril teadlik valik. Läks algselt populaarsusest õppima Eesti Põllumajandusülikooli energeetikuks.

Kui majandid hakkasid 1990. aastate alul lagunema, talumaid hakati tagasi jagama, leidis Klammer, et nüüd on aeg alustada põllumajandusega ning vanaisatalust Viru-Jaagupis sai sealse kandi esimesi farme.

Keerulisel ajal alustanud mees jätaks osa läbikäidud etappe vahele, kui oleks teadnud, kui palju jama tuleb.

Näiteks 1993. aastal loodud Voore Farm, kus ehitati üles suur seafarm või 2000. aasta otsus alustada piimakarjaga. Kumbagi käiku mees ei kahetse, kuid neid uuesti läbi teha mees enam ei tahaks.

"Kui oleks teadnud, mida näiteks piimakarja omandamisega endale kaela võtan, poleks jamama hakanud. Täna on aga kõik raskused ületatud ning kahetseda ei oska midagi," muheleb Klammer. Klammeril on neli põhilist ettevõtmist, mis kõik kokku panduna ei anna suurimat farmi pindalalt ega ka suurimat farmi liha või piimakarja mõttes, kuid on suurim tänapäevane farmimudelil tegutsev talu, kus on võimsalt arendatud kolme peamist põllumajanduslikku haru. 2600 hektarit viljapõlde ja 1200 hektarit rohumaad. 560 lehma. 7500 siga.

"Oleme ehk suuremad selles suhtes, et meie oleme perefirma, nii mina kui ka mu abikaasa töötame farmis. Muudes suurtes farmides on ehk kuni 300 omanikku," selgitab Klammer.

Praegu ta veel ei usu ministeeriumi ja ametnike väidetesse, et viljasaak on 100 000 tonni võrra suurem, kuna saak pole veel koristatud. "Ärme loe tibusid enne jõule," sõnab Klammer.

Tulevik on farmil lihtne -muuta talu kompaktsemaks, vahetada kaugemad maad lähemate vastu, suurendada piimatootmist kaks korda.

"Lisaks on mõte liikumas Voore Farmi nimelise lõpptootemargi loomiseks, et hakata oma lihast ja piimast poevalmis kraami tootma. Teeks väiksemas mahus, kallimat kaupa. Saaks rakendada inimesi ning siduda seda turismiga ning mulle kuuluvate mõisatega," räägib Klammer.

Ta tahaks tegeleda millegi uue ja huvitavaga, mis poleks suurtootmise käivitamine. Uus võimalik tootesektor võiks selleks saada.

Kui tervist antakse, siis teen seda, lubab Klammer.

"Käisin just Tallinnas vanemat tütart lennukile saatmas," räägib Klammer telefonis. "Läks Ecuadori aastaks õppima."

Isa süda oleks rahul, kui Klammeri peres kasvavast kolmest lapsest üks isa jälgedes farmi pidamisega jätkaks, kuid nagu isa kinnitab, "peab selleks olema huvi ja tahtmine".

Üks eesmärk, mida Klammer peab üheks olulisimaks, on pakkuda oma lastele haridus ning toetus.

Klammeril on kokku kolm last. Kaks vanemat tütart ning 12aastane poeg.

Klammer märgib, et tütred on väga erinevad. Kui vanem tütar tahab minna kaugele õppima, siis noorem ei suuda seda ettegi kujutada.

"Poeg on veel noor, et teada, mis tulevik toob. Kuid eks ma servast ikka loodan, et üks neist minu järje üle võtab," mõtiskleb ta.

Klammer sündis Rakveres viis päeva enne jõululaupäeva 1958, samal aastal, kui Nikita Hruštšovist sai NSVLi peaminister ning Prantsusmaal tuli võimule Charles de Gaulle.

Kooliteed tallas Klammer samuti Rakveres, edasised õpingud tõid mehe Tartusse EPAsse energeetikuks õppima. "Oli valida, kas põllumajandusmehhaniseerimine või energeetika. Ma valisin perspektiivikama."

Edasine läks nii nagu paljudel. Vene kroonu võttis mehe pärast EPAt enda rüppe. Kroonuaega Klammer negatiivsena ei näe, sest igast asjast on võimalik midagi õppida.

Edasi tulid suunatud töökohad ning nõukavõimu alt vabanemise ajal oma farmi loomine.

Lipsu laseb Klammer lõdvaks oma tööreisidega. Klammer arvab, et 30 päeva aastas saab töösõitudega kokku. "Viimane reis oli näiteks koos abikaasaga," mainib Klammer.

Aga Indrekule meeldib käia ka oma suure rotveileriga jalutamas, et nii enda kui ka koera tervist hoida.

Hobide kohta uurides on Klammer seisukohal, et farmeri amet ongi nii töö kui ka hobi üheskoos ning et paljuks muuks aega eriti ei jää.

Põhilise vaba aja võtab ära pere, keda Klammer näeb enne tööle- ja magamaminekut.

Teine vabaajaveetmise viis, millega Klammer oma aega sisustab, on valduste ja tehtu ülevaatamine. Võtab poja kaasa, kellel onparalleelselt moto- ja kalastushuviga siiani säilinud huvi perekonna valduste seiramiseks ning kolab läbi oma alade.

"Tihti tuleb poisilt selliseid teravmeelseid ideid ja tähelepanekuid, mille peale ise ei oskakski tulla."

Börsil näiteks Klammer oma raha ei keeruta. Põllumajandus on mehe sõnul ise paras börs ning juba igapäevane ilmaennustus annab Eesti oludes sedavõrd palju närvikõdi, et mujalt seda otsida pole mõtet.

Klammer on mees, kellele on äärmiselt oluline kohaliku elu järjepidevus. Ta on kohaliku kiriku koguduse liige ning kiriku juhatuse esimees. Tema õla sai alla Viru-Jaagupi kiriku renoveerimine.

Sõprade seas peetakse mehest lugu ning tema sõnal on kaalu - kui midagi lubab, siis nii ka saab.

Oma kodukohast Klammer lahkuma ei kipu, linna ei kisu ning ütleb, et ta on pigem linnast maale naasnud.

Indrek on ju nii kihelkonnas kui ka terves riigis üks tugevamaid põllumehi, kes kunagi vaid 0,5 hektari suurusel kapsapõllul, mis vanaisatalu juures oli, põllumajandamisega alustas. Ta on äärmiselt sihikindel ning teab täpselt, mida ta tahab. Esimese vabanemise ajal läks Saksamaale põllumajandamist õppima ning sai sealt selle pisiku külge.

Lisaks oma põhitegevusele on aktiivne ka kihelkonna haridus- ja kirikuelu arendamisel, on alaline külaline ka maakonna nõupidamistel.

Võib teinekord oma suure kasvu ja tõsidusega tuppa astudes inimesed ära ehmatada, kuid muutub kohe avatumaks, kui taipab, kus asub. Ühesõnaga, suur ja muhe mees. Oluline vara maakonnale.

Indrek on väga tubli töömees. Alustas pisikeselt ja on täna jõudnud suurimaks. Annab paljudele tööd ning on üldse patriootlik maamees. Me olime koos Vilde-nimelises kolhoosis tööl.

Kui võimalus tekkis, läks Saksamaale teadmisi koguma ning neid siis ka edukalt rakendas. Lisaks on edukalt kohalikus vallavolikogus ning kiriku juhatusse.

Mees, kes heas seltskonnas laulu lahti laseb, kuid kellel on juured tugevalt oma kodukohas ning linna ei kisu.

Tegemist on sihikindla mehega, väga tugeva tegijaga omas valdkonnas, kes jõudnud suurimaks kohalikuks tegijaks.

Indrek on küll kinnine inimene, kuid see oleneb väga seltskonnast, kui ikka sõpradega koos ollakse, on ta väga hea huumorisoone ja suuvärgiga mees.

Otsekohesus ja pisut maamehelik huumor väljendub seigas, kus väljastpoolt maakonda olid tulnud külalised tema uut sigalat vaatama ning samal ajal, kui hoonet ja selle asunikke vaadati, avastati, et üks seapõrsas on hinge heitnud. Indrek vaatas oma külalisi ja ütles, et nii see ongi, kui ikka käituda ei oska, võtame söömalt maha.