Kadumiste ning sündide lainetuses

Mõne nädala eest külastasin idüllilist Gotlandi. Meie sümpaatne eestlannast giid Külli pajatas sealse koolisüsteemi murekohtadest: väikesaarel pole kuigi palju lapsi ja seepärast suletakse sealseid algkoole. Kui nüüd aga koolid kaovad, pole alalise elanikkonna vananemise eest enam pääsu, sest missugune noor pere ikka tahab elada kohas, kus lähim kool asub kümnete kilomeetrite kaugusel.

Pealegi on kinnisvara Gotlandil kallis ja noored, kes ehk muidu siia elama tuleksid, ei saa seda endale kuigi kergesti lubada.

Jah, pole siin uut midagi. Eestiski kaovad koos õpilaste vähenemise ja õpetajate süveneva põuaga väikesed maakoolid riburada. Kinnisvarahinnad maal küll seda trendi ei loo, ent põhjustele vaatamata on tagajärjed üsna samast mastist.

Hiljuti läbi viidud Praxise uuring koolivõrgu ümberkorraldamisest sedastab, et seitsme aasta pärast võib Maarjamaale alles jääda poole vähem koole kui täna - praeguse 600 kooli asemel 300-400. Tänavu on alatiseks suletavaid koole isegi vähe. Eluõhtuni jõudsid mitu Põlvamaa kooli ning Setumaal Saatse külas aastaid tegutsenud kool. Lisaks muidugi korraldatakse paljude koolide töö ümber, muutes need põhikoolidest algkoolideks või gümnaasiumitest põhikoolideks.

Riigi ääremaadel koolide alles hoidmine ning seeläbi piirkonna elujõulisuse alalhoidmine nõuaks siiski otsest riigi toetust. Vaid kohalike omavalitsuse heast tahtest jääb väheks.

Järgmisel aastal kustuvate väikekoolide klassitubades jalutades tuleb alati peale kuidagi nukker ja lootusetu tunne, et kas tõesti ei suudaks me seda 80 õpilasega mõisakooli algkoolilastele alles hoida?

Rõõmsam on olukord Tallinna-äärsetes valdades, kus kerkivad uuselamurajoonid aitavad ka uute koolide sünnile kaasa. Toredaks näiteks on siinkohal näiteks vahva planeeringuga Viimsi kool. Paistab aga, et maal ei päästa hääbumiste lainest mitte miski…