Tuulekohin, kadakad ja kaunis merevaade

Kümmekond aastat tagasi, kui Viimsi poolsaar hakkas üha ihaldatumaks elurajooniks kujunema, muutus Rajasalude elu Pirita linnakodus aina ebamugavamaks, sest pidev aia taga kulgev autode rivi ja sellega kaasnev müra vaibus vaid mõneks öötunniks.

Algul sõitis mere taha maapakku Ülle, siis järgnes umbusklik Taavi, kes ei olnud sugugi vaimustatud veel ühest muruniitmise kohast. Esimestel aastatel peatusid nad teeäärses suvilas, mis oli mere lähedale veetud mõne kilomeetri kauguselt, kus seda maja tunti Humala baarina. Ajapikku kasvas paik neile südame külge ja siis otsustasid Rajasalud sinnakanti päris oma maakodu rajada.

Nende elamu ehitasid kohalikud meistrimehed talupojatarkuse järgi ja südamega. Veebruaris, kui tähtede seis lubas, langetasid nad metsa, kuivadest tahutud palkidest tegid seinad, mille vooderdasid püstlaudisega, katuse katsid kimmidega.

Seest on maja samuti viimistletud puiduga. Alumisel korrusel on avar elutuba, mille moodsa tehnikaga köök peitub ruumi jagava leti taha. Selle juurest viib trepp katuse- ehk magamiskorrusele ja trepi kõrvalt uks pesuruumi.

Skandinaavia stiilis mõnusas elamises loovad meeleolu maitsekad tekstiilid - kaltsuvaibad, perenaise enda õmmeldud kardinad, padja- ja voodikatted - ning Ristomatti Ratia disainitud valge diivan ja kastid.

"Mulle meeldivad need valgeks peitsitud kastid, mis on suurepärased mahutid. Neid võib kasutada lauana, istmetena vms," tähendab Ülle Rajasalu.

Riiuleil ja laudadel pakub silmailu tarbekunstnike unikaallooming - keraamika, klaas, nahkköited - ja raamatud. Esemeid pole ruumis palju, aga kõik need moodustavad täiusliku ansambli.

Välisukse kõrval asetseb malmkamin. Südasuvel polegi erilist vajadust seda läita, aga mida rohkem sügise poole, seda kauem seal tuld elus hoitakse.

"Sügisel on tore kuulata läbi tuule ulgumise ja vihmasabina koldes põlevate halgude praksumist. Teisel pool kaminat on aken ja see on nii õnnis tunne, kui korraga näed lund ja tuld," jutustab majaperenaine.

Nüüd veedavad Rajasalud aasta ringi iga vaba hetke Hiiumaal. Ja kõik, kes on ühe korra neil külas käinud, tahavad uuesti tulla. Et rohkem ruumi saada, lasi pererahvas tuttavatel meistrimeestel maja teise otsa külalistetoa ehitada, mille katuseks on avar rõdu. Taavi on sinna oma linnuvaatluspikksilma üles seadnud. Seal joovad nad Üllega hommikukohvi ja kostitavad külalisi.

Kõrgemalt avanevad kaugemad vaated. Rõdult paistab randa vonklev roheline teerada, mida majaperemees regulaarselt niidab, et oleks mõnus vee äärde minna. Nimelt on Taavi Rajasalu vana aerutaja ja mitte ainult nende perele, vaid kogu sõpruskonnale meeldib merel süstadega sõitmas käia ning mööda niidetud teed on kuurist paate palju hõlpsam merre tarida. Paadikuuri ehitasid ka juba omaseks saanud töömehed.

"Rohukülas praamile astudes tunnen, et argipäevarutiin ja stress jäävad seljataha. Maakodus on lihtsalt hea olla. Ma naudin siin kõike - meie maja, rannakarjamaid, tuulemuusikat. Siin olen õppinud tundma taimi, kuulama looduse hääli, vaatlema linde ja liblikaid. Ja mulle meeldivad toredad naabrid ning hiidlaste huumorimeel," lausub Ülle Rajasalu kelmikalt.

Autor: Tiina Kolk