Hullumeelsete kontrastide Argentiina

Liis Kängsepp 12. september 2007, 00:00

Argentina on pindalalt üks suuremaid riike maailmas ning veel mõnikümmend aastat tagasi võisid kohalikud end uhkusega pidada ka rikaste klubi liikmeteks. Praeguseks on olukord muutunud - pärast 2001. aasta majanduskriisi kaotasid paljud oma säästud ning nii mõnedki kõrgemasse klassi kuuluvad inimesed jäid ilma võimalusest osa aastast näiteks Pariisis elada.

Paljud keskklassi kodanikud pidid loobuma aga palju enamast - tööst, sellest tulenevalt korralikust kodust ning lootusest anda oma lastele hea haridus. Haridus on Argentinas küll tasuta, kuid haridus hea linnaosa ja vaesema piirkonna koolis sarnanevad samapalju nagu siga ja kägu. Nii mõnigi endine (kõrgharidusega) keskklassi kodanik töötab nüüd cartonero'na ehk prügisorteerijana kohalikus ümbertöötlemissüsteemis.

Reisikirjad räägivad Buenos Airest portreteerides pigem Esimese Argentina elustiilist, kus rikkurite linnaosades elavad vanemad kingivad oma teismelistele tütardele 15. sünnipäevaks silikoonist tissid ja/või uue nina, saadavad nad välismaale õppima, sõidavad uhkete autodega, lasevad oma koeri jalutada selleks spetsiaalselt ette nähtud inimestel, peavad eratreenerit ning osaga perekonna eelarvest tasutakse terapeudiarveid.

Jah, muidugi, ka selline reaalsus on Buenos Aireses olemas ning selliseid inimesi pole just vähe. Tõesti, argentiinlased on eri allikate andmetel üks opereeritumaid rahvaid ning psühhiaatriakliinikute kontsentratsioon on Buenos Aireses üks suuremaid maailmas.

Haridussüsteem on hea ja ülikoolide tase kõrge, kuid selle reaalsuse lastel, mida mina iga päev näen, on võimalus kõrghariduseni jõuda keerulisem. Rääkimata sellest, et iluopid või ostureisid Euroopasse jäävad nende jaoks vaid kättesaamatuiks soovunelmaiks.

Elan ja töötan kohas, kuhu üks korralik keskklassi argentiinlane suure tõenäosusega mitte kunagi ei satu ja soovitab ka teistel oma jalga sinna mitte tõsta, sest ta peab seda esiteks ohtlikuks ja teiseks ta eelistab mitte teada, et sellised kohad on olemas. Minu töökoht asub Buenos Aireses ühe vaesema ja ohtlikuma äärelinna geto ehk Varjatud Linna piirimail kohalikus kogukonnakeskuses.

Näen oma töös naisi, kes, olles maksimaalselt 35aastased, näevad välja umbes sama vanad kui Eve Kivi. Neil naistel on palju lapsi, vähe tööd ja suure tõenäosusega mitte eriti toetav mees. Paljude nende naiste mehed ja laste isad on vangis või lihtsalt kadunud, paljudel lastel pole üldse vanemaid. Nad elavad majades, mis on kokku klopsitud kättejuhtunud vahenditest, paljud telliskivid on varastatud lähedalasuvast mahajäetud haiglast.

Minu õpilased ei tea, mida tähendab privaatsus, kuna nende majas see termin ei kehti ja nad jagavad oma magamistuba viie-kuue õe-vennaga. Nad ei mõista, et koolis käimine on oluline, kuna kodus ei räägi neile mõnedest asjadest keegi. Ka rahvusvaheliste vabatahtlike inglise keele tundidesse ei tule nad õppima, vaid eelkõige otsima positiivset ja sõbralikku õhkkonda, kus teistega suhelda ning end turvaliselt tunda.

Kõigest sellest ei taheta Argentinas eriti rääkida. Seetõttu ei oska keegi täpselt isegi öelda, kui palju selliseid getosid Buenos Aireses on ning kui suur osa linna elanikest seal elab. Minu getos elab allpool vaesuspiiri umbes 10 000 inimest ja lõviosa neist ei tule kunagi sellesse kogukonnakeskusesse, sest nad ei tule selle pealegi, et võiksid õppida inglise keelt, õmblemist või üldse midagi.

Ega vaesus ole loomulikult mingi Buenos Airese või Argentina eripära, kuid siinne vaesus on kuidagi teistsugune ja mul on raske harjuda sellega, et inimesed suhtuvad sellesse enamasti ükskõiksusega. Buenos Aireses magavad inimesed kesklinnas otse tänaval, maine varandus pea alla pandud ja see ei huvita kedagi. Rikkad üritavad ülejäänud elanikkonnast eralduda, ehitades spetsiaalseid elurajoone (meenub Lollideküla Tallinna lähistelt), sõites autodega, vältides vaeste linnaosasid ning pidades end eurooplasteks.

Nii on paljudel keskklassi kodanikel mitu kodakondsust. Kuuldes, et olen pärit Eestist, taob nii mõnigi endale uhkelt rusikaga vastu rindu, teatades: "Ka mina olen eurooplane." Seejärel selgitab ta, et tema üks vanaema oli ukrainlane, teine hispaanlane, üks vanaisa pärit Itaaliast ja teine Prantsusmaalt.

Siiski on Buenos Airese elu lõbus seebiooper - hoolimata elukohast, haridusest ja sissetulekutest, on argentiinlased enamasti oma kodumaa üle uhked, olles veendunud, et Argentina liha ja söök on maailma parim ning kohalikud naised maailma ilusaimad.

Staatusest hoolimata meeldib neile pidutseda hommikuni, süüa hästi, palju ja hilistel õhtutundidel koos pudeli kohaliku veiniga. Või siis hoopiski mõtiskleda, mate-tops käes, kohaliku elu üle, arutledes, kas praeguse presidendi Nestor Kirchneri abikaasa Christina võidab oktoobris presidendivalimised või kas Argentina majandus on tõusuteel.

Hoolimata tänavatel magavatest kodututest, on Buenos Aires positiivsest õhkkonnast pulbitsev linn, mis elab täistuuridel 24 tundi ööpäevas, pakkudes (kõrg)kultuuri, ilusat arhitektuuri, võimalust õppida keelt, kultuuri ja tantse ning ka head kõhutäit, olenemata aasta- ja kellaajast. Püüdke te Tallinnas kell kaks esmaspäeva öösel midagi korralikku hamba alla saada!

Argentina on üks ütlemata suur maalahmakas, kus turistidel kahtlemata igav ei hakka. Kui Buenos Aires ära tüütab, võib sõita linnast välja. Kas siis põhja poole, kus saab muu hulgas nautida Iguazu koskesid, loodusparke ja pärismaalaste kultuuri. Või siis hoopis lõunasse, kus asuvad maakera lõunapoolseim linn Ushuaia, jääväljad, pingviinid, vaalad ja hingematvad looduspargid.

Ja siis jääb veel üle avastada pampasid läänes, Euroopalikku arhitektuuri suusahooajaks elavnevates Bariloches ja San Martinis ning loomulikult veinikeldreid Mendozas. Argentina loodus on äärmiselt mitmekülgne ning paari sõnaga kõiki võimalusi kokku võtta on võimatu.

Mina viibin Argentinas Euroopa Liidu toel ehk osalen programmis Euroopa Vabatahtlik Teenistus (EVS), mis on suunatud kuni 30aastastele noortele, kes soovivad välismaal vabatahtlikku tööd teha.

Saabusin siia märtsis ning projekt kestab ühe aasta, ehk koju lendan tuleva aasta märtsis. Töötan ühes vaeseimas äärelinna rajoonis, Varjatud Linna nimelise geto lähistel, kohalikus kogukonnakeskuses Centro Conviven.

Minu tööülesannete hulka kuulub inglise keele õpetamine, kuid põhiaur kulub organisatsiooni ehitamisele ja kuni kümmekonna vabatahtliku juhtimisele. Kuigi Centro Conviven on eksisteerinud juba üle kümne aasta, puudub seal struktuur ja reeglid vabatahtlike ning muu meeskonna ohjamiseks. Niisiis üritangi rohkem korda luua, et keskus paremini tööle hakkaks.

Fotod: Liis Kängsepp

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:35
Otsi:

Ava täpsem otsing