Veesõiduki ettevalmistus talveks võtab nädalavahetuse

Priit Veski 18. september 2007, 00:00

Talvehoiul on kolm kindlat nõuet: kuivus, tuulutus ja võimalikult ühtlane temperatuur. Kuid enne veesõiduki ületalvehoidmist tuleb ära teha mitu vajalikku tööd.

Kuigi paat seisab suvel enamasti treileril, on sügisel vaja see puhtaks pesta ja kokku pakkida. Kui aga kaater, jaht või muu veesõiduk on olnud kogu suve vees, tuleks sügisel üks nädalavahetus broneerida korralikuks talvehoiu ettevalmistuseks.

Pärast veest tõstmist on 99 protsendil veesõidukeist põhja all või käiturite küljes merirohtu, tõruvähikeste kodasid, vetikaid ja ka lihtsalt mustust. Iga looduslik veekogu määrib. Seega tuleb sõiduk esmalt korralikult puhtaks pesta. Abiks on kõrgsurvepesur, vaja on ka keemiat ja nühkimist. Keemia sõltub paljustki, raske on soovitada. Tavaliselt on veesõidukite kere hele ja meie rohekas-pruun vesi jätab sinna koleda triibu. Seda eemaldab oblikhappega puhastusaine, aga ka vana hea Saniit.

Õliste jääkide eemaldamiseks sobib kenasti midagi autokeemia valikust, aga ka Fairy. Vetikate vastu aitab vaid kõva hari. Ja kui kerel leidub tõruvähkide kodasid, saab needki maha vaid mõne kõva asjaga lükates. Veesõiduki põhi võib olla tehase gelcoat või mürkvärviga töödeldud. Viimasel juhul on puhastustööd veidi vähem.

Kere puhtaks pestud, tasub kriitilise pilguga üle vaadata ka sõukruvid koos võllidega, mootorijalad ja päramootorite jalad. Lisaks trimmiplaadid, jahtidel roolilehed koos võllidega ja kiilud. Soovitan need vahetult pärast paadi veest välja tõstmist ülihoolikalt puhastada, pole mõtet kevadeni oodata. Samamoodi vaadake kriitiliselt üle vana mürkvärv või selle puudumisel gelcoat. Kui korraliku tulemuse saavutamiseks oleks vaja pinda karestada, tehke seda sügisel. Nii ei jää talveks veesõiduki põhja alla mustust. Kevadel on aga palju kergem: kare pind atsetooniga üle, epoksiidkrunt alla ja mürkvärv peale.

Puupaadiga tuleb siiski kevadeni oodata, sest niiske ja pundunud laua küljest ei tule vana värv ja lakk kergelt lahti. Puupaat peab kuivama ja alles kevadel on näha tõeline tööhulk.

Peale põhja peske korralikult puhtaks ka tekk, tekiehituse seinad ja laed - see sarnaneb korraliku auto välispesuga.

Sama pedantne pesu tuleb teha ka paadi sisemuses. See võiks sobida pere naispoolele, sest üldiselt meenutab sisepesu moodsa köögi suurpuhastust. Kõigepealt tuleks eemaldada pehmed istumisalused, võtta kappidest välja seal seisev kraam kaardist küpsisteni, eemaldada päästevestid. Soovitan teha veesõiduk täiesti tühjaks.

Köögikeemiaga peske puhtaks kõik kaugemadki nurgatagused, samuti põrandaplaatide alused ehk pilss. Kõik tuleb ka ära kuivatada, et hallitusele toitu pakkuv materjal saaks eemaldatud. Lisaks soovitan kõik väärtusliku eemaldada, et veesõiduk rahulikuma südamega talveks lahti jätta.

Üle vaadata ja tühjendada tuleb ka vedelike tankid ning mootor. Viimase puhul soovitatakse talvesäilituseks jahutussüsteem mageveega läbi pesta. Pisema päramootori puhul on lihtne: võtke küljest, pange otsapidi tünni serva külge ja käivitage. Parim vesi tünnis on puhas vihmavesi. Suurematele ja sisemootoritele tuleb tekitada sundveevool. Vooliku ots peab olema veevõtuava vastas, et mootor tõmbaks ise paraja veekoguse sisse. Selleks piisab kahest mehest: üks hoiab voolikut veevõtuava vastas ja teine käivitab mootorit.

Kui mootor talvitub soojades ruumides (püsivalt üle nullkraadi), on õige teha korraline hooldus ja õlivahetus. Õues seisva mootori puhul ei näe ma sel eriti mõtet, paha see siiski ei teeks. Lihtsalt kuumade tingimuste õlid võivad suure külmaga oma head omadused kaotada. Paadimootorid ju ei tööta tavaliselt miinuskraadides.

Veesõiduk alt, pealt ja seest pestud, vedelike tankid tühjendatud ja mootor hooldatud, on aeg see talvesäilituse paigas sisse seada. Konkurentsitult parim on soe, pime, ilmastikukindel ja hästi ventileeritav ruum. Meie talves on soe juba plusskraadides ruum.

Kel selline ruum olemas, võivad pärast massi väljalülitamist akud peale jätta, avada kõik veesõiduki luugid ja hoiuruumi ukse enda järel kevadeni sulgeda.

Järgmine väga hea hoiukoht on ilmastikukindel ja ventileeritav külm ruum, nt paadikuur. Külm pole nii hull, aga akud tuleks siiski sooja viia. Eriti suure külmaga võivad mõned materjalid rabedamaks muutuda. See kehtib rohkem siseviimistluse kohta, paatide konstruktsioonid peaks olema üldiselt külmakindlad. Ka sellises ruumis kuivab avatud luukidega veesõiduk ise ära.

Enim ettevalmistust vajab paadi õues säilitamine. Lumehanges hoidmine unustage kohe, igal juhul tuleb sellele tekitada vihma ja lume eest kaitsev katus. Vaid nii saab tagada siseruumide õhutuse, kuidas muidu luugid avatuks jätta. Umbne veesõiduk läheb aga raudselt kopitama.

Lihtsaim ja efektiivseim lahendus on lüüa paarist prussist kokku veesõiduki tekile toetuv sarikasüsteem ja pingutada sinna peale koormakate. Jahtidel kasutatakse selleks ka pikuti jahi peale toestatud masti. Koormakate pingutatakse tihedalt ümber veesõiduki külgede, vööri ja ahtrisse jäetakse õhutusavad. Nii tekib katte all õhu liikumine, mis ventileerib ka avatud veesõiduki sisemust.

Skandinaavias kasutatakse usinalt ka kokkupandavaid telgilaadseid ellinguid, mis püstitatakse staapliplatsil juba seisva paadi ümber. Kui veesõiduki hinda vaadata, on tegu suisa odavate asjadega: Rootsis kõiguvad hinnad 8000-80 000 kr vahel.

Esmapilgul kallis telk on nii suur, et sinna mahub kahekordne buss ja ruumi jääb ülegi. Samas mõõtkavas veesõiduk maksab kaks miljonit krooni, tavaliselt kolm ja rohkemgi. Seega ei tohiks olla ületamatu raskus kulutada 2-3% hinnast korralikule ellingule.

Ajutiste katuste all paate tuleb talvel kontrollimas käia. Katte kinnitusnöörid võivad järele anda ja tormituul katte katki rebida.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:35
Otsi:

Ava täpsem otsing