Põnev maapind aias

Oleme juba harjunud, et valdava osa meie aedade pindalast katab muru. See ei ole halb valik, eriti kui ümberringi on nagunii kivilinnade tühjus ja kõledus. Teisalt aga on võimalik kasutada hoopis erinevaid materjale ja värve nii aiateede kui ka taimepindade jaoks.

Aia hooldamise lihtsust silmas pidades tuleks vaid enne läbi mõelda, kuidas rajada üleminekud ühelt pinnalt teisele.

Kõigepealt tuleks ise või aiakujundaja abiga välja mõelda need graafilised vormid, mis teie aeda võiks sobida. Visandage ise aia põhiplaanile jooni ja mustreid, mis teile meeldivad. Lähtuda võiks mõnedest kindlatest punktidest maja juures - näiteks akende rida, rõdupostide vahemaa jne.

Pinnajaotuseks võib kasutada kandilisi või ümmargusi vorme. Kui olete otsustanud mingi mustri kasuks, võite paberist lõigata šabloone (ringe, ruute) ja neid oma plaanil nii kaua paigutada, kuni leiate meeldivaima jaotuse.

Edasi võiksite proovida plaanile joonistatu ka reaalselt oma aias maha märkida, kasutades abivahendina kasvõi näiteks aiavoolikut või jämedamat nööri. Jälgige, et kavandatud teed ei oleks liiga kitsad ning et eri pindade vahele ei tekiks teravnurki.

Sillutismaterjalide valik on tänapäeval juba nii suur, et sellest on raske ülevaadet anda.

Eelistused tasub võtta selle põhjal, kui palju ja mis eesmärgil aiapiirkondi kasutatakse. Samuti võiks vaadata maja viimistlusel kasutatud materjale ning sealt šnitti võtta. Koduaedadesse sobivad klinker, looduslikud ja betoonkivid, mis kõik paigaldatakse liiva- või killustikukihi sisse.

Teed võib laduda mitmesugustest kividest ja plaatidest, kombineerida värve, mustreid ja materjale. Kombinatsioon kahest või kolmest kiviliigist võib väga huvitav välja näha ja optiliselt näiteks modernset maja looduslähedase aiaga õnnestunult siduda.

Mida erinevamad on kivid oma suuruse, vormi ja materjali poolest, seda täpsemalt peate nende paigaldamismustri enne mahapanekut kavandama.

Aias ei eristu pinnakatted mitte ainult värvi, vaid ka teiste omaduste, näiteks tekstuuri poolest. Nii võib üks materjal olla niiske ilmaga ühte värvi ja päikesepaistel muuta värvust ja heledust mitme astme võrra.

Niisketena paistavad kõik elutud materjalid tumedamad, taimed võivad seevastu päikese käes hoopis teisiti välja näha kui varjus. Erinevate pindade mõju sõltub ka nende naabrusest. Sujuvad värviüleminekud ja varjundid ei mõju nii killustatult kui need pinnad, mis on värvi poolest kontrastsed.

Materjalide valikul tuleb arvestada ka looduslikke mõjusid. Heledad pinnad võivad lõunapoolsel küljel pimestada, siledad pinnad kipuvad niiskusega libedaks minema. Kui aianurk asub varjus, hakkavad saetud ja poleeritud looduslikud kivid, klinkrid ja puit kiiresti sammalduma või kattuvad vetikatega ja muutuvad libedaks. Karedad pinnad küll pole libedad, kui niiskeks saavad, kuid nad koguvad paremini mustust külge ja nende puhastamine võib olla raskem töö.

Puitsillutis näiteks näeb eriti ilus välja koos looduslähedase ja lopsaka haljastusega poolvarjulistes ja varjulistes kohtades. Suurte vuugivahede tõttu ei vaja see tee kallet. Kahjuks hakkab selline kate kiirelt sammalduma või muutub libedaks.

Kruusa- ja killustikukate sobib hästi kõrvalteedele ja -väljakutele. Materjalina võib 20 mm paksuse kihina teele panna igasugust kiviklibu, mille tükikeste läbimõõt on 12-32 mm, väiksema või suurema läbimõõduga kivikestega kaetud pinnasesse kipub jalg sisse vajuma.

Kui otsustate betoonsillutise kasuks, siis ärge unustage jätta normaalseid vuugivahesid (5-40 mm, oleneb kivist ja paigutusest). Paraku praktika näitab, et sageli pannakse sillutis maha ilma vuugivahedeta või jäetakse liiga väike vuuk.

Ometigi on kõikide kivi- ja plaatkatete juures vuugipilt oluline kujunduselement, mida ei tohiks tähele panemata jätta. Vuugid on olulised ka selleks, et vähendada vahet maapinna loomulike tõusmiste ja langemiste vahel aastate möödudes ja aastaaegade vaheldudes.

Väikeses aias on maa hinnas ja pole mõtet kasutada parkimisplatsi vaid auto hoidmiseks.

Kui parkimiskoht on rajatud tasasele pinnale ja sellele on paigutatud sobiv kate, saavad lapsed päevasel ajal parkimisplatsil palli mängida või rattaga sõita.

Sobivad kõik poorsed katted, laiade vuukidega sillutis ja kõrge läbilaskvusega dreensillutis. Aluspinnaseks on siin vaja suurema koormuse talumiseks vähemalt 30 cm paksust killustikukihti, jalgteede puhul piisab 10-15 sentimeetrist.

Väga atraktiivne ja keskkonnateadlik pind parkimisplatsiks on killustikmuru. See näeb looduslähedane välja ja seda saab teiste pindadega kombineerida.

Sagedasti kasutatava peatee laiuseks peaks planeerima vähemalt 120 cm, et kaks inimest saaks mugavalt teineteisest mööduda.

Harva kasutatavate kõrvalteede laiuseks piisab 40-60 cm. Tee laius sõltub ka tema pikkusest. Mida suurem on aed ja mida pikem tee, seda laiem peaks see tee ka olema. Kui aed on väike, saab varieeruvate teelaiustega tekitada optiliselt sügavust ja seega suurema aia muljet. Kui aed on pikk ja kitsas, võib diagonaalselt kulgev tee tekitada illusiooni laiemast krundist.

Kõige praktilisema asukoha tee jaoks määrab ära lähte- ja sihtpunkt, mis on omavahel ühendatud kõige lühemat vahemaad pidi.

Fotod: Kadi Karro

Autor: Kadi Karro