Suhtleme vabalt: teie versus sina

Täna olen heas tujus. Kell 11 on mul kohtumine uue alltöövõtjaga, kellega olen juba kõik detailid kirja teel kokku leppinud, tänane pooltund on vaid formaalsus ja allkirjade vahetamine.

Kirjavahetus on olnud väga asjalik, tema nimetab mind prouaks ja mina olen oma pöördumised viisakustega vormistanud. Ootan hallipäist härrasmeest ning valmistan paberid ette.

Suureks üllatuseks on minu külaline minuealine billabong'i riietunud päevitunud noormees. Naerusuine ja lahe. Senine liigne formaalsus tundub naeruväärne ning teen ettepaneku sina peale üleminekuks. Koostööleping saab sellegipoolest vettpidav.

Erudeeritud inimest ei tohiks sinatamise küsimus segadusse ajada. Meie ühiskonnas on elementaarne, et teietamine ning käesurumine on viisakas. Paljud inimesed võivad küsimata sina peale üle minemist pidada isegi solvavaks. Siin aitab viisakas ettepanek edaspidi sina-vormis suhelda. Seega on formaalsused täidetud ning kellegi tundeid ei riivata. Sina-pöördumisel on kaks nägu: sõbralik lähenemine või olukord, kus sinatamist kasutatakse üleoleku rõhutamiseks. Teietamine näitab üldjuhul austust, kuid on samas hea strateegia distantsi hoidmiseks.

Üldjuhul on korrektne võõrast inimest, oma ülemust ning ka vanemaid inimesi esmakohtumisel teietada. Olgugi, et teietamine võib sulle harjumatu ning ebamugav tunduda. Üldlevinud etikett näeb ette, et sina-pakkumine peab tulema ülemuselt alluvale, naiselt mehele ja vanemalt nooremale. Eestis on sinatamine väga levinud, enamikus kollektiivides ollakse sina peal. Eduka meeskonnatöö üks eeldusi on vahetu suhtlemine, sinatamine toob inimesed teineteisele lähemale. Kui ülemus teeb uutele tulijate selgeks, et teietamine on üleliigne, teeb see olukorra kõigi jaoks lihtsamaks.

Teie asemel sina kasutamine on üks näide kultuurilistest muutustest, mis meie ümber toimuvad. See tähendab, et ametlikkus väheneb. Esineb palju rohkem otsekohesust. Inimeste seisused ei ole enam nii olulised kui vanasti, seepärast ei ole ka nende rõhutamine nii tähtis. Usun, et inimeste vajadus üksteise suhtes viisakust välja näidata ei kao sellepärast veel kuhugi.

Sama asja võime jälgida näiteks riietuskultuuri muutumises - 10 aasta eest käisid paljud mehed tööl ülikondadega, hiljem hakkas see komme vaikselt kaduma. Kõigepealt võis käia vabamalt riides reedeti, siis juba ka teistel päevadel. Täna käib rangelt lipsu ja ülikonnaga tööl mitu korda vähem mehi kui varem.

Kui me asju aga veel laiemalt vaatame, siis asenduvad vanad normid lihtsalt uutega. Teietamise ja ülikonnaga käimise asemel muutuvad oluliseks mõned uued asjad. On veel raske öelda, millised.

Autor: Mai Kell