Elustiili oaas betoon citys

Ene Palmiste 10. oktoober 2007, 00:00

Ei läinud vaja muud kui ettevõtlikku meelt ja teravat silma turutrendide jaoks, mõistmaks, et eestlaste seas ülikiirelt popiks muutunud wellness-spaa idee võiks täpselt sama edukalt kui Kuressaares mere kaldal idaneda ka Tallinna klaasist ja betoonist city's. City spaast, Georg Otsa spaa nooremast õest, rääkis linnarahvas legende juba ammu enne seda, kui too Radisson SASi hotelli vastas uksed avas. Rahvasuu sahistas: klubi superrikastele, eksklusiivne jõusaal ainult tuunitud beibedele, kinnine spaa valitud prominentidele ... Tegelikult võib igaüks 600kroonise päevapileti lunastamisega endast valitud külalise teha.

Mul on spaa jaoks varutud täpselt kaks tundi ja sellele ajale on mul karmid nõudmised - vabaneda kaelavalust ja relvastada end energiaga eelseisvaks pikemaks bürooõhtuks.

Basseiniruumis ei märka silm ainsatki kundet, kui ma kiireks ujumistrenniks vette hüppan. Rõõmustan nagu mingi inimpelgur, nähes, et ka kuldses valguses säravas araabiapärases aurusaunas ootab mind täielik privaatsus, sest lainer ja ripsmetušš ning vesi ja muda kõik koos minu näol moodustavad pisut õudusfilmiliku vaatepildi. Määrin Saksamaalt kohale toimetud Haslaueri valkjashalli ravimuda näole veel ja kohe paksult, pisut tumedam muda läheb dekolteele ja kõige kangem muda rändab kohtadesse, mida peaks tegelikult jõusaalis personaaltreeneri juhendite järgi töötlema. Kreemjas muda lõhnab siiski pigem kui savi, millest algkoolis karusid ja jäneseid vooliti. Pool tunnikest 35 kraadist 50 kraadini kuumenevas aroomiaurusaunas küpsetab mu ümber paraja mudakooriku ja näpistab põsenahka. Tegemist on araabia maadest pärit razul'i-nimelise rituaaliga, mida harrastasid haareminaised enne öö veetmist sultaniga. Minul sultan prioriteetide seas praegu ei figureeri, eesmärk on hoopiski kaelavalust vabaneda.

Elemise süvamassaaži tegev massöör teab täpselt, kust venitada ning kuhu ja kui tugevalt vajutada. Jalataldade tervitusmassaaž soojade laimiõli-padjakestega on midagi täiesti uut, nagu ka massaaž küünarnukkidega. Vastkeedetud vaarikasiirupi, roosi ja kookose segu meenutava lõhnaga frangipani monoi õli lõhnab uinutavalt. 1989. aastal Suurbritannias turule tulnud, tänaseks ülemaailmse kultussarja staatusse kerkinud Elemise spaatooted käivad hoolitsusega käsikäes. Iga siinne massöör on oma oskusi Elemise massaažimeistrite käe all viimistlenud. Nagu Big Mac peab maitsema ja välja nägema täpselt sama nii Tallinnas kui ka Taiwanil, nii pole ka Elemise hoolitsustele kohalikud variatsioonid lubatud. City spaa lahendas hoobilt mind pikka aega kummitanud küsimuse: kust leida tõesti hea massöör eeldusel, et pole aega, tahtmist ja eelarvet enda kallal kvaliteedikatseid teha lasta.

Septembrilompide vahel jänesehaake tehes võtan kursi tagasi büroo poole, kalendris pühapäevaks juba uue hoolitsuse aeg. Elemis on nõiduslik. Nii lihtne on endale kinnitada: ma olen ju seda väärt, ja juba ongi järjekordsed sajalised maandunud City spaa letil. Põhjuse leiab alati.

Näiteks oma puhkusenädalatesse suhtun ma viimasel paaril aastal tõelise pühendumusega. Et eelseisval lõunamaareisil paremini puhkajatemassi sulanduda, tuleb nädalake varem soetada kvaliteetne isepruunistaja, sest solaariumi tervistavatesse mõjudesse ma ei usu. Ilma korraliku koorimiseta aga, nagu teame, terendab igal juhul perspektiiv siiruviirulisest sibulakoortega värvitud pühademuna look'ist. Jätan selle projekti spetsialistile. Elemise kaktusehari ei kraabi, vaid võitleb minu tselluliidi vastu sõbralikult, laimi- ja ingverisool lõhnab taevalikult. Kes kunagi värskest ingverist valmistatud teed piima ja meega joonud, teab, millest ma räägin. Koorimistöö lõpus instrueeritakse palju vett jooma ning suitsu, alkoholi ja kohvi vähemalt tunni jooksul mitte tarbima.

Kurgi-apelsiniveega saame hakkama, suits ja alkohol jätavad mu külmaks, aga üks mõnus piimavahune cappuccino on tõeline ohverdus.

Trennitegemiseni ma seekord ei jõudnudki, kuid see viga saab parandatud kohe, kui City spaa järgmised lahtiste uste päevad korraldab (20.10 - toim.) Miski ütleb mulle, et brasiilia võitluskunstidel põhinev capoeira on just see trenn, mida ma talvel vajan: kogu action toimub vees portugalikeelsete laulude ja muusika saatel. City spaa trennimenüüst leiab veel teisigi põnevaid stuudiotreeninguid, näiteks nagu AbdomenFit kõhu-, selja- ja jala ning tuharalihastele või tasakaalutrenn CoreBalance.

Aga ikkagi, miks ma oma käte ja peaga teenitud sajalised City spaas nii kergemeelselt loovutan? Mulle meeldib, et nad hoolivad. Hommikustele trennitegijatele pannakse isegi tervislik söögipakk kaasa, kui pärast treenimist enam aega süüa ei jää. Personaaltreener koostab treeningplaani, et uljas trennitegija end haigeks ei treeniks ja ikka protsessi ennast ka naudiks. Ja massöörid teavad, mida nad teevad.

Kui te ka trenni ei viitsi või jõua teha (nagu mina), proovige vähemalt Elemise süvamassaaži ja apelsini-porgandismuutit City spaa lounge'is. Ja sünnipäeva puhul tehke endale kingitus: ostke laimi-ingveri kehakoorija või Cleopatra vannipiim.

Autor on Reisieksperdi sissetuleva turismi osakonna juhataja.

Fotod: Indrek Susi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:37
Otsi:

Ava täpsem otsing