Eesti modernismi tippteos - Tallinna laululava

1960. aasta üldlaulupeoks valminud Tallinna laululava on Eesti 20. sajandi arhitektuuri üks tippteoseid. Arhitekt Alar Kotli kavandatud ainulaadse konstruktsiooniga ehitis sümboliseerib ühtlasi nii kosmoseajastu algust kui ka modernismi lõplikku läbimurret.

Esimene laululava ehitati samasse paika 1928. aastal arhitekt Karl Burman seeniori projekti järgi. Paremat asukohta niisugusele rajatisele on raske leida - Kadrioru pargi läheduses paiknevat ala piirab ida poolt Lasnamäe kõrge paerinnatis ja läänest Tallinna laht. Lahe vastaskaldalt paistab vanalinn.

Aina kasvava osalejate arvuga jäi Burmani kavandatud 15 000 lauljale mõeldud tribüün kitsaks, samuti ei suudetud lahendada selle akustilisi vajakajäämisi ning seepärast otsustati uus laululava ehitada.

1957. aastal toimuski vastav arhitektuurikonkurss ja I koha pälvinud Alar Kotli projektis oli muljetavaldav innovatiivne varikatus, mille moodustas kahele kaarele asetatud koorikkuppel.

"Järgneva töö kestel tuli Kotli ideele kasutada varikatusena kahe kaare vahel rippuvat vantkonstruktsiooni, mis on hüperboolse paraboloidi ehk hüpari kujuline," kommenteerib maailma arhitektuuripraktikas ainulaadse lahenduse, Tallinna laululava kohta uurimustöö kirjutanud EKA professor Mart Kalm, kes oma monograafias "Eesti 20. sajandi arhitektuur" on sellele ehitise pühendanud eraldi peatüki.

Laululava ja lauluväljaku kujunemisloost on üllitanud 1973. aastal "Tallinna vaatamisväärsuste" sarjas teose ka üks projekti kaasautoritest, arhitekt Henno Sepmann.

"Varikatuse konstruktiivsete ja akustiliste omaduste väljaselgitamiseks tegid akadeemik Heinrich Laul ja akustik Helmut Oruvee järgnevate aastate jooksul vastavaid katseid mitmel suurel maketil, mille tulemused kinnitasid, et Alar Kotli algselt valitud kaarte kaldenurk oli õige," märgib arhitektuuriteadlane.

Kolme aasta jooksul osalesid rajatise töögrupis ka arhitektid Henno Sepmann ja Uno Tölpus ning konstruktor Endel Paalmann. "Laululava arhitektuurselt ilmekaim element, lava kattev varikatus mõõtudega 75 × 32 m, toimides akustilise ekraanina, tagab hiigelkoorile nõutava kõlajõu," tutvustab Sepmann.

Seda kinnitab ka dirigent Aarne Saluveer: "Selle kaare all tekkivas akustilises ruumis kuulevad üksteist ka 20 000-liikmelise ühendkoori lauljad."

Arhitekt kavandas esikaare betoonist, kuid Leningradi ehitajad keeldusid seda teostamast. Selle asemel tehti esikaar kahe meetri jämedusest betooniga täidetud terastorust, mis siis üles tõsteti. Betoonkaar oleks taganud terava servaga vormi, nüüd aga mõjub esikaar pehmelt ja rasvaselt. "Tekitab ju varikatus avatud lauljasuu kujundi, aga toruga esikaar muudab ülahuule pigem paksuks pardinokaks," täheldab Mart Kalm.

Laululava akustilise ekraani all asub 50astmeline. Põhiplaanilt segmendikujuline amfiteater on kasutatav nii estraadina kui ka tribüünina. Allapööratud istepinkide korral saab igale astmele paigutada kaks lauljaterida ja nõnda võib lavale mahutada paarkümmend tuhat esinejat, veelgi suurema ühendkoori puhul peab osa lauljaid lavaesisele jääma.

"Tänapäeva laulupidudel tuleb siiski lisaks kasutada ka helivõimendust, sest aina kasvavast linnamürast laul enam üle ei kõla nagu veel mõnikümmend aastat tagasi," lausub Saluveer.

Laululava lõpetavate klombitud paekivist külgseinte ülesandeks on ka helivoogude suunamine ja nende kaitsmine meretuulte eest. Põhjapoolsele külgseinale paneb punkti 42 meetri kõrgune Henno Sepmanni kavandatud tuletorn, mille tipus paiknevas metallist urnis läidetakse pidustuste ajaks laulupeotuli.

Lõunapoolset torni kutsutakse raadiotorniks, sest selles asuvad raadio- ja telereporterite, helirežissööride, teadustajate, valgustajate jt tööruumid.

"Tegemist on ühe esimese lintakendega ehitisega Eestis pärast stalinismi, mil see element oli põlu all, ja mõjus toona seetõttu eriti moodsalt," sedastab arhitektuuriteadlane Kalm.

Laululava all on kolmel korrusel avarad ruumid. Pärast põhjalikku remonti võib selle moodsa siselahenduse ja hea akustikaga interjööris ka kammermuusika kontserte korraldada. Tuntud näitusepaigana on see koht ammu rahva teadvuses kinnistunud.

Laululava arhitektuursesse üldilmesse sulanduvad hästi ka Pirita teel ja Lasnamäe nõlval paiknevate kassapaviljonide avarad klaaspinnad ja klombitud paekivist seinad. "Laululava, mille puhtarhitektuuriline väärtus pole tuhmunud tänapäevani, demonstreeris 1960. aastal hiilgavalt Eesti inseneride ja arhitektide potentsiaali," sõnab Mart Kalm.

Fotod: Meeli Küttim, Raul Mee ja Eesti Arhitektuurimuuseum

Autor: Tiina Kolk