Krundi kuivendamine liigveest nõuab vaeva

See, et uued eramud ehitatakse ääretult ebasoodsatesse kohtadesse, on Eesti oludes olnud "tavaks" juba ammusest ajast. Küll aga peame tunnistama, et ajapikku saab igast kinnistust elamisväärne koht. Kuidas see saavutatakse?

Õpetus on lihtne: tuleb alandada pinnasevee taset. See on aga vahel üpris keeruline, kui mitte võimatu.

Lahenduseta variandiks tuleb tunnistada olukord, kus kinnistu omaniku tahtest ja vahenditest lihtsalt ei piisa olukorra muutmiseks. Sel juhul tuleks ühendada huvitatud omanikegrupi vahendid ja kaasata võimalusel ka kohalik omavalitsus.

Mida kõrge pinnasevee tase siis ikka ehitusele teeb? Elatakse ju ka suisa vee peal! Ega ta teegi oluliselt midagi. Sellega tuleb lihtsalt arvestada, et see üllatusena ei tuleks.

Olles saanud ehitusloa keldriga majale, selgub vahel kaevamistööde käigus, et vundamendi süvend täitub lühikese aja jooksul ääreni veega.

Milles on asi? On kaks tähtsat möödalaskmist. Esiteks, olusid tundmata on püstitatud liiga keeruline ülesanne, ning teiseks, kinnistuomanikku pole informeeritud valitsevatest ohtudest. Kui aga maatükk on nii hingematvalt kaunis, et ehitamata ei saa jätta, võetakse kasutusele ehitustehnoloogilised võtted, millele lisandub võimalusel pinnasevee taseme alandamine.

Esimesed võimalikud võtted on suunatud sellele, et vähendada niiskustõusu konstruktsioonis. Näiteks: loobuda keldrist; asendada lintvundament plaat- või vaivundamendiga; tõsta võimalusel maapinna taset, kasutades selleks materjale, mis ei soodusta niiskustõusu; võtta kasutusele tänapäevased hüdroisolatsiooni materjalid ja niiskuse väljatuulutamine.

Enne kui süüvida pinnasevee taseme alandamise probleemi, tuleks rääkida niiskuse mõjust ehitises. Esmalt: niiskus suurendab energia väljakannet ehk siis vähendab piirete soojapidavust. Kõik siseviimistlusmaterjalid eeldavad püsivalt kuiva pinda. Krohv, pahtel, värvkate jne ei püsi niiskel pinnal, vaid koorub maha. Seega tuleb elamisest mõnu tundmise asemel kogu aeg sanitaarremonti teha.

Oluline on ka tervislikkuse aspekt. Niiske ehitis on sobiv elukeskkond hallitusseentele, mitte inimesele. Õhus levivad seeneeosed põhjustavad haigusnähte ja soodustavad allergiat. Lisaks aitab liigniiskus kaasa seente arenemisele, mis ajapikku võib ehitise täielikult hävitada.

Mööda Eestit ringi liikudes pole haruldane pilt, kus siin-seal on mingi maatükk piiratud värske kraaviga. Kindlasti pole siin tegemist põllumajandusliku maaparanduse, vaid kinnisvaraarendusliku kuivenduse ehk pinnasevee alandamisega.

Kraavitamine on maa kuivendamise vana võte, mis loob kiirtee nii saju- kui ka kuivendusveest vabanemiseks. Kraavi ainuke puudus on see, et kaotsi läheb rohkesti väärtuslikku pinda.

Olemasoleva kraavidesüsteemi tähtsust ei tohi alahinnata. See on toimiv süsteem, mis töötab sageli märkamatult ja tekitab probleeme alles siis, kui keegi selle ära rikub.

Väga ettevaatlikult tuleks suhtuda kraavide kinniajamisse. Kraavi kaotamine võib lahendada küll ühe omaniku probleemi, kuid võimendada liigveeprobleemi teistel. Seetõttu soovitaks kraavide likvideerimise asemel suunata vesi torusse.

Toru valik sõltub kraavi poolt teenindatava valgala suurusest. Tavaline on, et toru läbimõõt valitakse emotsioonidest lähtuvalt. Tulemuseks on kas liiga väike või ülisuur mõõt.

Emotsioonide korrigeerimiseks võiks võtta teadmiseks, et plasttorus liigub pinnavesi palju kiiremini kui kraavis, mille karedustegur on võrreldes toruga suur. See omakorda tähendab seda, et toru läbiv vooluhulk on kordades suurem kui kraavis. Kraavi suunamisel torusse ei tohi unustada, et kraavil on ka kuivendusfunktsioon.

Meetrisügavuse kraavi meetripikkuse lõigu sulgemisel saame kinnistul juurde küll kaks ruutmeetrit pinda, kuid oskamatu tegutsemine võib tuua kaasa madalamate kohtade soostumise.

Seetõttu tasub kaasata protsessi projekteerijad, kes suudavad koostöös omavalitsusega seda probleemi laiemalt vaadata ja korrektseid lahendusi pakkuda.

Pinnase- ja sajuveest saab vabaneda kanalisatsiooni abil, mis kujutab endast torustike ja abiehiste süsteemi liigvee puhastisse või muusse heitekohta juhtimiseks.

Et kasutada ühiskanalisatsiooni, peab lähikonnas olema kas eraldi sajuveekanalisatsioon või ühisvoolukanalisatsioon. Erinevus nende vahel seisneb selles, et sajuveekanalisatsiooni juhitakse vaid pinnase- ja pindmise äravoolu veed, teise aga ka olmereovesi.

Viimase aja kinnisvaraarenduses ei praktiseerita ühisvoolukanalisatsiooni, vaid rajatakse nn lahkvoolukanalisatsioon, kus reovesi ja pinnasevesi kulgevad eraldi torustikes.

Krundi pinnasevett on hõlbus kontrolli all hoida, kui sajuveekanalisatsioon kulgeb sügavamal kui soovitud veetase kinnistul.

Samas ei saa unustada, et teoreetiline paisutustase on lahkvoolukanalisatsiooni korral võrdne lähima kontrollkaevu kaane pinnaga ning ühisvoolukanalisatsiooni korral lähima tänavpinna kõrgusega, millele lisatakse kümme sentimeetrit.

Mida sellest järeldada? Seda, et vesi peaks rajatud süsteemis liikuma ainult ühes suunas, mitte edasi-tagasi. Viimasel juhul niisutab ühiskanalisatsioon aeg-ajalt juba hoopis ehitist.

Reegleid on veel: kuivendus- ja sajuvett ei juhita olmekanalisatsiooni ega vastupidi: reovett ei tohi ära juhtida sajuveekanalisatsiooni kaudu.

Kuidas aga käituda siis, kui sajuveekanalisatsioon asetseb kõrgemal kui soovitud pinnaseveetase? Palju võimalusi ei ole. Maja ümber tuleb rajada suletud kontuurina drenaažitorustik, mis paikneb vundamendi taldmikust madalamal. Drenaaživesi kogutakse pumplasse ja pumbatakse perioodiliselt kõrgemal asetsevasse sajuveekanalisatsiooni, kus see lahkub isevoolsena.

Autor: Tõnu Vürmer