Pausides on sisu

"Stressis?" "Juhe koos?" Kui ma kuulen, millises hullumeelses tempos kolleegid-tuttavad-sõbrad viimasel ajal ringi rabelevad, tuleb kange tahtmine vahele hõigata, et tehke ometi üks väike paus. Võimatu!? Tähtajad hingavad kuklasse, lepingupartner viivitab vastusega, kolleeg ei vasta piisavalt kiiresti isegi mitte punase hüüumärgiga tähistatud e-kirjadele. Rääkimata sellisest pealtnäha tühisest, aga asjaosalise jaoks oi kui olulisest murest: sõbranna uus kallim pole juba kolm (!) päeva vastanud tema SMSidele.

Tundub, et keegi neist kiirustajaist ei ole tulnud mõttele, et ehk on lihtsalt vaja teisele poolele natuke aega anda. Et need pealtnäha "pidurid" vajavad aega, et natuke järele mõelda. Sest mõtlemine kui selline teatavasti võtab aega. Aega võtab mõtete tekkimine, nendega tegelemine ja nende minnalaskmine, kui nad on oma aja ära elanud.

Selle asemel et raisata energiat teiste tagantkiirustamisele, võiks endalegi äkki hoopis ühe mõttepausi lubada? Nõjatuda tooli seljatoele, võtta tass teed või kohvi ja imetleda aknast sügisvärve? Teha hetkeks üldse mitte midagi? Mina olen seda proovinud. Enamasti tulevad mul sel ajal head mõtted. Huvitaval kombel täidetakse tehtud pausi ajal ka nii mõnigi töine lubadus. Või laheneb mõni puntrasse jooksnud suhe. Mõnikord on vaja see paus venitada pikemaks, oodata päev-paar, nädal või ka kuu. Ootamine on vahel tõhusam kui tegutsemine.

Ma olen viimasel hakanud mõistma üht oma sõbrannat, kel on kombeks eriti kiirel hetkel hakata tegutsema ekstra aeglaselt. Kui kõik teised närviliselt ringi tormavad, on temal kombeks stoilise aeglusega detailidesse süveneda. Algul see mind vihastas. Nüüd ma mõistan, et selles on oma iva. Ringisebijatest erinevalt jõudis ka see sõbranna igale poole. Tõsi, teistest mõnevõrra hiljem, aga erinevalt stressis ja mornidest õigel ajal saabunuist tuli tema naeratades ja rahulolevana. Ja ta on sealjuures muide vägagi edukas, saades hiljuti ameti- ja palgakõrgendust.

Neid ridu kirjutades meenub mulle üks professor ülikooliajast, kes tudengeile muu hulgas õpetas, kui vältimatult vajalik on aeg-ajalt diivanil lesida, mitte midagi teha ja õunamahla juua. Või siis minu lemmikõppejõud, kes armastas ikka jalgsi pikki kilomeetreid reipal sammul ühest linnaotsast teise kõndida ja seda mullegi soovitas. Sest olgem ausad - millal tulevad kõige paremad mõtted? Eks ikka näiliselt mitte midagi tehes. Minul näiteks mõnusasti vannis sooja vee sees lesides, minu kolleegil Elol jällegi koertega metsas jalutades. Ma ei taha öelda, et hakake nüüd kõik logelema. Ei, pausid peavad olema õige pikkusega, enne ja pärast neid peab olema midagi sisukat. Nii nagu see on näiteks muusikas.

Dilemma selles numbris on mitu edukat pauside meistrit. Maire Milder ütleb muu hulgas sedagi, et abikaasaga koos olles on ka vaikimine väga huvitav. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder jällegi tavatseb nädalavahetustel põgeneda Hiiumaa metsade vaikusesse. Sealses õhus kõlab raadiost tulev muusika küllap eriti hästi. Ja mitte ainult muusika, vaid ka selle sisse põimitud vaikusehetked. Ma oletan, et peamiselt just neid viimaseid ta sinna Hiiumaale nautima sõidabki.

Jääb vaid üle soovida kõigile sisukaid pause! Järgmine Dilemma ilmub juba detsembri algul!