Riik trumpab ettevõtluse üle

Aeg, mil Eesti maailmas ettevõtete tulumaksu nullmääraga laineid lõi, on ammu möödas. Tänane realiteet on, et ettevõtja olemine muutub siinmail päev-päevalt keerulisemaks, sest meile kuulsust ja palju auhindu toonud laissez-faire majandusfilosoofia vabadusi tõmmatakse järjest enam koomale.

Kiire majanduskasv on võimaldanud Eestil ressursse laiemalt ümber jagada ja areneda euroopalikumaks ning inimsõbralikumaks riigiks, kus saavad väärikalt eksisteerida ka need, kes ise endaga täiel määral hakkama ei saa.

Riigieelarve miljardite kroonide ümberjagamine on võimupoliitikutele kindlasti rahuldust pakkuv tegevus, sest jagajatel ununeb ja saajatele on segane riigi raha päritolu. Majanduse üldine käivitaja ja riigikassa peamine täitja on ettevõtlus, kust lähtub käive, kus makstakse palka ja tänu millele Eesti majandus kasvabki.

Mind ajendas kirjutama diskussioon valitsuse plaani üle tõsta tuntavalt riigiametnike palku. Selgub, et lisaks hädavajalikule politseinike ja päästjate palgatõusule suureneb paljude ametnike palk peaaegu kolmandiku ehk vähemalt kaks ja pool korda enam kui erasektori palkade kasv.

Kindlasti ei ole ma kade ega kirjuta alla riigiametnikke puudutavatele eelarvamustele, sest olen ka ise riigi leival olnud - aastatel 1994- 1997. Et välisministeeriumis tööülesannete täitmiseks vähegi esinduslikke riideid osta, pidasin nädalavahetustel giidi ametit ning tegin öösiti lisaks tõlketöid. Loodan, et selline aeg on riigiametites möödanik.

Olen 100% veendunud, et iga ametnik peab samuti oma haridusele, kogemustele ja tööpanusele vastavat palka saama. Ent vaatamata õigluse mõõtmele, on iga ametnik siiski kulu - kas või kuidas kulu meile kõigile tagasi toob, see on ebaselge. Teine on riigi kui tööandja ebavõrdne konkurents ettevõtja kui tööandjaga, mis võib anda hoobi ettevõtlusele. Sel suvel kogesin isiklikult, kui lihtne on riigil võtta tööle parktiliselt kogemusteta noor inimene keskmisest märksa kõrgemale palgale. Väga lihtne on seda teha, kui palgafond ei sõltu klientidelt laekunud summadest, vaid on eelarves garanteeritud. Ettevõtjal pole võimalik meelitada noort inimest ka kõlava, kuigi sageli sisutu ametinimetusega "nõunik".

Lihtne võimalus saada keskpärase hariduse ja väheste kogemustega kõrgepalgalisele, kõlava nimega stabiilsele töökohale, kus inimese konkreetse panuse mõõtmine on küllalt ebamäärane, sisaldab endas ohtu noorte üldisele meelsusele. Ja arusaamisele elust laiemalt - miks peaks noor tulema väikesesse või keskmise suurusega ettevõttesse, kus ta on omanike terava pilgu all ning klientide esitatud keerukate ülesannete meelevallas, kui kusagil ootab positsioon, suurem palk ja tüütuid tavakodanikke peab nägema kas ainult vastuvõtuaegadel või üldse mitte.

Mõni aeg tagasi toimus Eestis ettevõtluspäev, mille raames võis kohata poliitikuid innustamas noori olema ettevõtlikumad, rajama oma ettevõtteid. Innustavatest loosungitest on vähe kasu, kui reaalsuses on esimene eeldus - kvalifitseeritud töötajate värbamine - nendesamade poliitikute otsustega pärsitud.

Mul puudub piisav kompetentsus, et hinnata Eesti majanduse võngete ulatust lähitulevikus. Seega ei saa kindlalt väita, kas me peaksime riigina rohkem säästma või võime julgelt kulutada. Aga riigiametnike liigkiire palgatõusu mõju on ettevõtja tasandil tuntav. Lihtne loogika ütleb, et ei maksa majanduskasvu mootorit - ettevõtlust - kütusest tühjaks imeda.

Autor: Madeleine Tults