Miljonär õnnega pooleks

Ta ei ole eriline inimene. Ta ei kuluta enam kui keskmine eestlane, ei jäta tänaval vastu tulles rikkuri muljet, ei sõida ülikalli autoga. Teda ei leia ei Kroonika esikaanelt ega ka mõnelt muult küljelt. Poestki ostab ta sama leiba mis teised.

Ta on lihtne Eesti mees, kellel on olnud õnne olla õigel ajal õiges kohas, investeerida õigetesse aktsiatesse, õigesse kinnisvarasse.

"Maja tuleb ehitada nii, et sa tahaksid ise seal elada, siis saad sa selle ka maha müüdud. Ma pole ühtegi maja teinud, kus ise elada ei tahaks," paljastab TTÜst ärikorralduse hariduse saanud kolmekümnendaid eluaastaid kulutav Uudmäe, kes lisaks eelnevale iseloomustab end ka konflikte vältiva inimesena. "Olen neutraalne - ei taha kunagi kellegagi kakelda," sõnab ta aegapidi, justkui õigeid sõnu otsides. Viimast juhtub meie vestluse puhul sagedasti.

egelikult on Uudmäe üllatunud. Ta ei mõista, miks äkki ajakirjanik tema vastu huvi tunneb ning kuidas üldse tema nimi dividendisaajate edetabelisse sattus. "Lihtsam on elada, kui sust ei kirjutata," leiab ta ning lisab, et tegelikult pole ta erilise ettevõtlusvaimuga inimene.

"Ettevõtlikud on need inimesed, kes ehitavad mingi ettevõtte üles, kus töötab mitusada inimest," märgib vanasti motospordiga tegelenud ärimees, kelle arvates on inimeste juhtimine tegelikult üks raske asi. "Raha on lihtsam juhtida," teab 11 miljonit krooni dividende võtnu.

Pärin, et kui palju mõjutab kõhutunne aktsiaostuotsuseid või neid, mis määravad, millise kinnisvara alla raha panna ning millise mitte. "Muidugi mängib sisetunne rolli," sõnab ta ning lisab keerulise filosofeerimise käigus, et kõik kogetu mängib tähtsat rolli. "Kui vaatad maailmas ringi, siis näed, et kasiinod on tulus äri," sõnab ta, kui pärin, miks näiteks Olympic Casino aktsiad osta. Uudmäe ise oma jalga kasiinosse aga ei tõsta. Ei oska asjast rõõmu tunda, ütleb ta.

Olen õppinud Andrus Uudmäed tundma ühistel matkadel. Harukordselt vintske sell.

Ja mis eriti sümpaatne, suur füüsiline ja vaimne pingutus ei pane Andrust end tundma ja käituma kangelasena. Ikka samasugune muhe mees oma tabavate naljade ja rõõmsa meelega.

Mind teeb muidugi murelikuks Andruse kirg mootorsaanide ja heavy metal'i vastu. Aga ega keegi meist pole veatu! Olen minagi Andruse sabas Metallica kontserdile ja saanirajale vantsinud.

Autor: Gert D. Hankewitz