Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Prügivedaja töö nõuab pärdiku osavust

Ain Alvela 14. november 2007, 00:00

Maailmas on päris mitu ametit, mille juured ulatuvad aegade hämarusse ning mida seetõttu vanimatest vanimateks peetakse. Mina proovisin neist ühte - prügivedaja oma.

Prügivedajad on nüüd ühtäkki sattunud avalikkuse tähelepanu alla ja üleüldise uudishimu objektiks. Et kihutavad oma autodega linna mööda ringi, kolistavad varahommikul rahulikku töömehe und magavate kodanike akende all ja teenivad selle eest üüratut palka. Juttu on olnud 30 000 krooni suurusest kuupalgast, rahvasuu on numbri isegi mõnevõrra suuremaks rääkinud.

Ühiskonna õiglusmeel on häiritud - mingi prügivedaja taskusse kukub igas kuus palk, mille eest iga seesinane sinikrae, iga viimane kui kontorirott roniks või pükstest välja, aga millest paraku tuleb vaid und näha.

Saigi siis kätte võetud ja ühest auväärsest, pikkade traditsioonidega Rootsimaa pereprügifirmast (muide, kogu maailma prügiäris on üsna levinud asi, et ühe või teise piirkonna prügimonopol koondub perekondade kätte - itaallastest Ameerika Sopranod ja rootslastest Sellbergid pole selles vallas mingid erandid) otsesõnu küsitud, et tahaks tööle. Üheks päevaks. Proovima. Et kui magus siis on see leib, mida prügivedaja sööb.

Paar päeva enne kindlaksmääratud tööpäeva sain Ragn-Sellsi (sest just see prügifirma soostuski üheks päevaks minu tööandjaks hakkama) peakontoris Tallinnas Suur-Sõjamäel põhjaliku instruktaaži töö sisekorra eeskirjade, tööohutuse ja ameti juurde käivate kohustuste kohta.

Tuli anda hulk allkirju. Kõik nagu päris. Sain kaasa ka hoiatuse, et "kabiinist ei tohi välja hüpata, tuleb astmeid mööda korralikult ronida!" Sest iseäranis sageli pidavat laadijate ja autojuhtidega juhtuma sellist laadi tööõnnetusi, et hüpatakse hooletult kabiinist välja, jalg satub mõnda asfaldiauku või libedale kohale ja ongi töömees nädalaks-paariks rivist väljas.

Nagu hiljem isegi tunda sain, tuleb prügivedajal vahetuse jooksul mitusada korda kabiinist välja ja sinna tagasi sisse ronida. Kohutavalt tüütu, aga selle töö juures kindlasti mitte kõige hullem.

Allkirja vastu sain ka tuliuue tööriietuse, lausa univormi - rohekollased arvukate helkurpaeltega varustatud jope ja traksidega püksid, tugevdatud ninadega soojad saapad, särgi, nokatsi ja kindad.

Ei hakka üldse varjamagi, et pärast poosetasin sellega kodus lapse ees, kuni naine tähendusrikkalt meelekohal ringe hakkas vedama. Aga tütrekesele issi klounaad meeldis. Nojah, see selleks.

Niisiis, ühe oktoobrikuu neljapäeva varahommikul, et mitte öelda keset pimedat ööd, sättisin ennast magava pererahva kõrvalt ametisse. Kell näitas neljanda öötunni algust.

Elamuste lahtrisse sain linnukese kirja juba taksosõidul. Kui autosse ronisin, küsis taksojuht automaatselt: "Lennujaa…?", ent minu vormi nähes vakatas poolelt sõnalt.

Kuid professionaalina kehastus kiiresti ümber: "Ega viimasel ajal ole jah hommikuti palju tööd, kõik sõidavad tööle. Inimesed muudkui räägivad, et raha pole, raha pole. Aga näe, taksod on kõik juba hommikul vara hõivatud."

Ja muudkui seletab vennike mulle, et iseäranis Suur-Sõjamäe kanti tuleb hommikuti mitu reisi teha. Teadagi, prügifirmades algab tööpäev vara. (Suur-Sõjamäe teel, Ragn-Sellsist natuke maad edasi asub ka teine prügifirma, nimega Adelan Prügiveod.)

Kokkulepitud ajal vurab väravasse uhke roheline Scania, hiljem saan teada, et mul avanes võimalus sõita firma kõige uuema prügiveoautoga.

Võtan vastu rooli tagant ulatatud käe: "Tere tulemast! Mina olen Viktor." "Hommikust! Ain!"

Scania sohvriks on Viktor Pekkonen - ingerlane, selle ameti peal läbi ja lõhki vilunud, sest selja taga on juba 30 prügifirmas töötatud aastat. Alguses Eriautobaasis, nüüd Ragn-Sellsis. Hiljem näen, mida suudab professionaal korda saata umbes 15 tonni kaaluva veokiga. Võtab ahhetama ja teatud hetkedel on ka südame alt õõvastav.

Meie selle päeva piirkond on kesklinnas. Kuni Viktor mööda tühjasid tänavaid esimese konteineri poole sõidab, uurin mina teekonnalehte, mille logistikud igale prügiveoekipaažile vahetuse alguseks koostavad.

Ees ootab 173 konteinerit - kõige väiksemad neist 140-liitrised, enamik 0,6 ja 0,8 m3, sekka ka mõned 2,5 m3. Nende viimaste pealelaadimiseks tuleb kasutada autole monteeritud vintsi, teiste kohaleveeretamiseks peab kahe mehe ihurammust jaguma. Nii paarisaja ringis pidigi olema ühe prügimeeskonna päevase tühjendamise taks. Kas ka võimete piir, ei oska öelda, tühjendada saab ikka vaid neid konteinereid, mis teekonnalehel kirjas.

"Sa ära seda järjekorda seal lehe peal väga vaata, täpselt selles järjestuses me niikuinii sõita ei saa," seletab Viktor. Sest kui autojuhi asi on peamiselt rooli keerata, siis paarimees peab peast teadma täpset legendi, millises järjekorras kaste tühjendada, millist kasti võtta, millist mitte, sest peaaegu kõrvuti asuvatel konteineritel võib olla erinev tühjendamispäev.

Laadija peab ka teadma, kus on tarvis helistada, et värav avataks, kus tuleb see ise puldi või võtmega avada. Samas kannab autojuht suuremat vastutust, ütleme siis, tehtud töö kvaliteedi eest.

Need võtmed ja puldid... Auto armatuurlaual kastis vedeleb aukartustäratav hunnik kõikvõimalikus suuruses ja tegumoes võtmeid ja pulte väravate avamiseks. Ka Viktor ei tea, palju on neid täpselt. "No sada tükki vähemalt," arvab ta.

Esimesed punktid on Toompuiesteel. Siis edasi Adamsoni tänav ja sealtkandi väiksemad tänavajupid. Mõnes kohas tuleb konteiner tänavale veeretada, mõnes kohas saab auto sellele päris lähedale manööverdada. Ja kus vähegi saab, seal Viktor seda ka teeb. Kuni mina pimedates umbtänavasoppides endale teed otsin, on tema juba oma töövahendi konteineriteni tagurdanud. Pärast kümnendat kasti jõuan hakkan juba inimesi kiruma nende kombe pärast prügikastid võimalikult kaugetesse ja pimedatesse hoovisoppidesse toppida.

Kolmveerand kuue paiku jõuame Luise tänavale. Liiklus on veel peaaegu olematu ja prügiveokomando saab segamatult kasutada talle seadusega antud õigust mõnele üldisele liiklusreeglile läbi sõrmede vaadata.

Näiteks mööda ühesuunalist Luise uulitsat mõned meetrid vastassuunda sõita või üle pideva joone keerata või peatuda seal, kus teised ei tohi. Seda kõike võiks põhimõtteliselt ka tipptunnil teha, aga autodest nbiigi umbes tänavatel põhjustaks see ilmselt täieliku kaose. Seega pole tegu tegijate mugavusega, vaid et teisiti ei pääseks mõnele konteinerile ülepea ligigi.

Töö käib nõnda, et laadija, st mina, veeretab prügikasti auto juurde ja haagib selle tõstuki külge.

Tõstukil on hammastega serv, mille taha kinnitatakse konteineri ülaosas oleva soon. Paar nupuvajutust ja tõstuk kallutab kasti autosse. Veel paar nupuvajutust ja masin pressib laadungi oma sisemusse. Koorem on täis, kui kogu auto kaalub 18 tonni. Seda kõike näeb autojuht kabiinist, lisaks veel masina teljekoormusi, taga toimuvat saab jälgida videoekraanilt.

Kast tühi, hüppab laadija kabiini, teeb teekonnalehele linnukese ja hüüab juhile uue aadressi. Viimaste kohta on juba mõnda aega koos töötanud paarimeestel välja kujunenud kindlad paroolid - "prantslased", "mandariin", "grišna", "inglased" jne.

Alati ei pruugi aja kokkuhoiu mõttes kabiini ronida - kiirem ja tõele au andes ka mugavam on jala kohale sörkida. Kui mõni ettenähtud kast jääb tühjendamata, tuleb kirja panna, millisel kellaajal seal käidi ja miks kasti tühjaks teha ei saanud.

Viktor meenutab, et sai kolistamise eest hiljaaegu trahvi. "Kutsuti politsei ja too seletas, et võib mulle 6000 krooni trahvi teha. Ja Eduardile (Ragn-Sellsi tootmisjuht Eduard Rist - toim.) koguni 18 000. Öörahu häirimise eest," räägib ta.

Tekib küsimus, et millal neid kaste siis tühjendada. Alates kella kaheksast on linn nii liikuvaid kui ka seisvaid autosid puupüsti täis, eks katsu seal siis prügimasinale kohta leida. Aga prügivedajad on vinged mehed - nad leiavad selle koha.

Vahepeal oleme käinud kapos, kus jõudsime värava taga suitsu tõmmata, kuni valvur selle lahti tegi. "Magavad, sunnikud," teab Viktor.

Põikame Roosikrantsi tänavale. Seal on ehitusmehed prügikastide ümber tänava üles kaevanud ja asunud äärekive paigaldama. Meil ei jää muud üle, kui üks juba paikarihitud kivi välja tõmmata.

Tehnikakõrgkooli hoovis Väike-Ameerika tänaval on konteineri ümber prügi lademeis. Et praht on kottidesse pakitud, loobime ka selle koormasse, hiljem läheb lehele kirja, et pluss 2,5 m3. Selle eest tuleb eraldi maksta.

Kui keegi loodab, et prügivedajad konteineri kõrvalt sinna poetatud vanad vetsupotid ja värviämbrid (nägime sääraseid küll ja küll) kaasa võtavad, siis tuleb neil pettuda. Selline prügi võib seal vedeleda kuude kaupa, kuni nende äravedu ekstra tellitakse.

Natuke sai nalja ka. Fotograafiga, kes kuidagi ei jõudnud meile sellisesse lähedusse, et pilti teha.

Oleme tööjärjega Endla tänaval, kell käib kaheksandat hommikutundi, kui fotograaf helistab. Ütlen, kus me enam-vähem oleme. Aga kuni ta kohale jõuab, on meil seal juba kõik ja siirdume edasi. Kuni Maris kohusetundliku liiklejana ümber rahvusraamatukogu põristab, on meil mitu kasti tühjaks tehtud ja liigume uutele jahimaadele. Lõpuks saab juba tülpinud fotograaf meid kätte Lõkke tänaval, kus ühe järjekordse tõkkepuu taha toppama jääme.

Veidi enne kella kaheksat on meil esimene koorem peal. Ja teekonnalehte uurides umbes pool tööst tehtud. Kuigi korraldatud jäätmeveo piirkonnast kogutud prügi peaks minema sorteerimistehasesse, on sel päeval tehas umbes - sügisene aeg, prügi palju, teab Viktor.

No on kajakaid! Mustmiljon. Nii kui autost välja tuled, situvad su hetkega täis. Aga prügilasse viiakse kogu "kaup" nii, et alguses kaalu pealt läbi, näidud kirja, tühjalt uuesti sama lugu.

Tagasi linnas, jätkame Koidu ja Tehnika tänava kandis. Üks tänavasopp on uhkeid autosid paksult täis, aga meil tarvis kastideni jõuda. Võimatuna näiva soovi muudab Viktor minutiga võimalikuks, roolides masina tagurpidi sihile, ühest Lexusest sõrmelaiuselt mööda.

"Uus auto on väga hea, mugav, automaatkastiga," kiidab Viktor.

Lõpetame prügiringi kella ühe paiku, siis veel tiir prügilasse ja kell kaks pärastlõunal saab Viktor auto Ragn-Sellsi platsil rivvi ajada.

Eks lugeja tahab nüüd palgajuttu kuulda. Tegelikult on prügivedaja kuupalk Ragn-Sellsis brutosummana umbes 16 000 krooni tuuris. Lisanduda võib tulemustasu. Miinus maksud. 30 000 kroonini pressauto meeskonna kuupalk ei küüni, küll olevat olnud juhuseid, kui nõnda palju teenivad ehitusprahi vedajad, kes teevad päevas rohkem tühjendusi ja ka teenistus on selle võrra suurem. 600 konteinerit suudaks aga vahetuse jooksul tühjendada vaid Superman.

Enne veel, kui koidab minu esimene tööpäev prügivedajana, räägin prügifirma kontoris Eesti jäätmemajandusest üldisemalt ja Tallinna prügiveo korraldamisest täpsemalt.

Ametis hakkama saamiseks vajalikke nõuandeid jagab mulle Ragn-Sellsi personalispetsialist Mari Kalaus, kes toonitab, et alati on oluline, et inimesel oleks võimalikult selge ettekujutus, mida ta tegema läheb.

"Näiteks bussijuhid ei pea meil vastu, kuigi peaksid olema harjunud mööda linna ringi sõitmisega," tõdeb Kalaus. "Ja üldiselt ongi nõnda, et need, kes omal ajal on jäänud, töötavad tänaseni, noortest tulijatest langevad välja paljud."

Ragn-Sellsi Põhja regiooni tootmisjuhi Eduard Risti sõnul on ühed suuremad prügivedaja murelapsed linlased, kes mingil põhjusel on pähe võtnud, et tema prügikast peab tühjaks tehtama täpselt kell 7.10. Sest muidu ajab prügiauto meeskond ta kolistamisega üles.

"Millegipärast ei kiruta postiljoni, kes käib oma ringil samuti varahommikuti. Sest kõik tahavad tõustes värsket ajalehte saada," nendib Rist. "Ka tänavapuhastajad hakkavad hommikul vara tegutsema, ehitustööd käivad teinekord kogu öö."

Põhjus, miks aga kõik firmad prügiveoga juba enne kukke ja koitu alustavad, on selles, et töömehed jõuavad sedasi enne tipptundi suurema osa päevatööst juba ära teha.

Rist kinnitab, et sageli tuleb pahatahtlike klientide eest ka autojuhtide-laadijate kaitseks välja astuda. Näiteks puhkudel, kui viimaseid süüdistatakse ilupuuheki või väravaposti mahasõitmises, tegelikult aga ilmneb, et teo on hoopis keegi teine toime saatnud.

"Sageli kirutakse, et meie võtmetasu on liialt kallis, aga mina ütlen, et see peaks veelgi kallim olema," märgib Rist. "Loomulikult tuleb selle eest maksta, kui klient ei vaevu ise konteinerit kokkulepitud ajaks tänavale veeretama. See on mugavusteenus."

Fotod: Maris Ojasuu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing