Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Passiivmajas on madalad küttekulud

Violetta Riidas 03. detsember 2007, 00:00

Mõiste "passiivmaja" all ei mõelda hoonetüüpi, vaid energiatõhususe standardit. Soojusenergia vajadus on passiivmajade puhul nii väike, et piisab vaid hoonesse tuleva õhu soojendamisest. Traditsioonilist katlaga küttesüsteemi ei ole vaja.

Sellise maja üheks olulisemaks eeltingimuseks on hoone piisav soojustamine ja õhupidavus. Passiivmajastandardiga hoone võib olla väga erineva arhitektuuri ja materjalikasutusega. Tegemist võib olla olla nii kivi- kui ka puitkarkasshoonega ja selle soojustus võib olla tehtud enamiku tuntud materjalidega.

Ruumide küttevajadus on passiivmaja puhul piiratud 15 kWh/m2 aastas. See on kõigest 7% olemasolevate hoonete keskmisest (200 kWh/m2 aastas). Väiksem on ka soojale veele ja majapidamisseadmetele minev energia.

Küttele läheb iseenesest vähem energiat ka siis, kui majas kasutatakse rohkem elektriseadmeid, kuna seadmetes kulutatud elekter muundub pea 100% soojusenergiaks. Eriti suure mõjuga on muidugi vanemad ja kulukamad seadmed. Eelkõige on eesmärk hoida kontrolli all kogu mittetaastuvatest allikatest pärineva energia kasutamine. See peaks haarama nii küttele, soojale veele kui ka majapidamisseadmetele kulunud energia tervikuna.

Passiivmaja puhul seatakse piiriks, et kogu primaarenergia kulu (kütmine, soe vesi, valgustus, söögitegemine ja kõik ülejäänud elektriseadmed) ei ületa 120 kWh/m2

aastas. Selline kogus energiat läheb tavalises majas juba üksnes elektriseadmetele ja valgustusele.

Soojustus peaks olema nii hea, et päikesekiirgus suudab maja soojana hoida ka detsembris ja jaanuaris. See tähendab, et lõunapoolsed aknad lasevad talvepakasega päiksesooja tuppa ning õhtul, kui pimedaks läheb, ei lase seinad seda sooja enam toast välja.

Peamised soojakaod tekivad seinte, akende ning ventilatsiooni kaudu. Passiivmaja standardiga maja saamiseks tuleb soojakadusid tavalise hoonega võrreldes oluliselt vähendada. Siin on olulised majakarbi soojustamine ja õhupidavaks muutmine, külmasildade vähendamine, passiivmaja akende kasutamine ja eriti tõhusate soojatagastusseadmete kasutamine ventileeritud õhust.

Tegemist on täiesti tavaliste energiakulu piiramise tehnikatega, mida tuleb lihtsalt oskuslikult kokku sobitada.

Millised nõuded seab passiivmaja arhitektuurile? Enamasti ei rohkemat kui seda, et maja kogukontseptsiooni väljendatakse selgelt planeerimise kõikides faasides. On kindlad eesmärgid, mida tuleb täita. Vorm ja avad on ainult üks vahend. Ebasoodsamaid olukordi saab teistega kompenseerida. Seetõttu ei näe passiivmajad tänapäeval ka kuidagi erilised välja.

Akende kvaliteet on sedavõrd tõusnud, et passiivmaja standard saavutatakse juba ka täiesti tavaliste avalahendustega. Ka ei pea need tingimata ideaalselt lõunasse olema suunatud. Võimaluste mitmekesisus lubab igale projektile täiesti individuaalselt läheneda.

Passiivmajad pole sugugi ainult rikaste riikide pärusmaa. Mujal maailmas on seda üsna laialdaselt rakendatud ka munitsipaalelamute ja -hoonete juures. Seega võiks põhimõtteliselt ka paneelelamud soovi korral passiivmajadeks ümber ehitada ning keskküttele kuluvad üüratud summad muutuksid ajalooks.

Rootsis Göteborgi lähedases Alingsosi linnas asub seitsmekümnendatel aastatel rajatud korterelamute kvartal, mis kuulub omavalitsuse kommunaalettevõttele. Need on suure energiavajadusega ning lagunevate fassaadidega hooned.

Majade tellisfassaadid lammutatakse, seina kinnitatakse väga paks soojustusekiht ja uus fassaadikate. Senised aknad vahetatakse väga hea soojapidavusega akende vastu. Lodžad ehitatakse kinni ning nad jäävad välisseinaga tasa. Trepikoja uste ette ehitatakse täiendavad tuulekojad.

Sooja tarbevee saamiseks paigutatakse katusele päikesekollektorid. Sel moel peaks korterelamu energiatarve vähenema viis-kuus korda.

Esimene passiivmaja ehitati Saksamaal Darmstadtis 1991. aastal. Arhitektideks olid Bott, Ridder ja Westermeyer.

Passiivmaja idee väljatöötamist alustas Wolfgang Feist Saksamaal 1980ndate keskel, üks kaasamõtlejatest oli ka rootslane Hans Eek.

Nende mõte oli proovida, kui kaugele saab ja tasub teaduslikus mõttes maja energiavajaduse alandamisega minna.

Hüpotees ütles, et soojakadusid peaks saama vähendada sellise määrani, et maja kütmiseks peaks piisama ainult ventilatsiooniõhu kaudu sinna juhitavast soojusest.

Tavalisest küttesüsteemist - katlast, korstnast ja radiaatoritest - saaks loobuda. See annaks järjest tõusvas ehitusmaksumuse kõveras punkti, kus tekiks jõnks allapoole.

Arvutuslikult on selleks punktiks ruumide kütte netoenergiavajadus alla 15 kWh/m2 aastas. See on ka praeguse passiivmajastandardi peamine kriteerium ega sõltu kliimast, milles maja asub.

Esimene passiivmaja, mis 1991. aastal ehitati, on nelja pere elamu, milles on praeguseks elatud 16 aastat.

Passiivmaja iseloomustab eelkõige mugavus ja seejärel energiatõhusus.

Passiivmaja on arendatud kui nn tuleviku maja, mis peaks katma heal tasemel inimese vajadused ja olema seejuures loodusele sõbralikum, eelkõige vähem CO2-saastet tekitav. Samuti on see retsept, kuidas luua oluline sõltumatus energiahinna tõusudest ja ka paremini püsiv kinnisvaraväärtus.

Ilmselt on passiivmaja ka Eestis ühel päeval sama palav teema nagu suuremas osas Euroopas praegu. Sest miks peaksid inimesed elama külmades majades ning maksma kütte eest järjest kõvemat raha, kui on olemas ehitusstandard, mis annab kontrollitult hea õhuga ja mugava maja kümme korda väiksemate küttekuludega. Ja seda ainult keskmiselt 5-15% kallima ehitusmaksumusega.

Viimast on korrektne väita loomulikult ainult nende riikide kohta, kus on üle kümne aasta pikkune passiivmajakogemus ning väljakujunenud projekteerimistugi ja -tava ning komponenditurg ehk siis põhiliselt Saksamaal, Austrias, Šveitsis.

Passiivmaja praktika edeneb ka Põhjamaades. Viibega, kuid võiks öelda, et murdehetk on möödas. Norra arendab suurt hulka mastaapseid projekte, Rootsis on juba pikemad kogemused. Eestigi on selles suhtlusringis ja projekteerimas oma esimesi maju.

Seda, kas passiivmaja on siin võimalik, ei ole enam vaja vaielda. Kui mõttekas see on, seda küll. Enamasti sõltub see sellest, kui pikalt tahetakse ette vaadata. Külmema kliima tõttu tuleb meil soojustust panna, võrreldes näiteks Saksamaaga, natuke rohkem, kuid see ei kummuta passiivmaja ideed, et maja peab olema hea ja soe ning selles on värske õhk.

Praegu tuleks aru saada, et riikidest jäävad võitjate poolele need, kes jõuavad arutlemise juurest kiirema stardini, parema tausta ja toe loomiseni. Sest elamispinna väljavahetumine on aeglane protsess ja iga ehitatava maja juures valesti tehtud otsus võtab ära võimaluse uuesti otsustada nii umbes 30 aastaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing