Meil libisevad käest niihästi euro kui ka välisinvesteeringud

Me ei ühinenud euroga Kesk- ja Ida-Euroopa riikide esimeses ühinemise laines. Ei ühine ka teises, ning pole mingit kindlust, et suudame ühineda kolmandas. Ilmselt ei suuda, sest midagi jääb vajaka - me ei suuda täita inflatsioonikriteeriumit.

Veel mõne aasta eest olime üpris enesekindlad - ühineme euroga esimeste hulgas ning mingeid erilisi pingutusi meil teha ei tule, jätkame vaid senist majanduspoliitikat. Paar aastat tagasi sai selgeks, et nii lihtne see ka ei ole ning inflatsioonikriteeriumi täitmiseks tuleks natuke maksudega nipitada. Nüüd aga peetakse juba enesestmõistetavaks arutelu, kas tuleval aastal jääb inflatsioon alla kümne protsendi või ületab selle rajajoone. Inflatsioonikriteeriumi täitmiseks teede otsimise asemel räägime kiire majanduskasvu ja inflatsioonimäära seosest ja konvergentsist. Nii see ju näibki olevat - Eesti majandus on kasvanud kiiresti, kuid meie elustandard jääb rikaste naabrite omast kõvasti maha, mistõttu on taseme ühtlustumiseks teistega veel pikk tee käia.

Paraku pole need selgitused rahuldavad - seda kõike teati ka aastaid tagasi. Kuid miks ikkagi läks meil majanduse tasakaal nii põhjalikult käest? Kaks aastat kümneprotsendilist majanduskasvu ei pea ju iseenesest tooma kaasa 8 protsenti ületava inflatsiooni. Samuti on konvergentsi kiirus põhimõtteliselt mitte majanduse nõrkuse, vaid tugevuse tundemärk.

Maailmast võib leida näiteid, kus arenevate riikide majanduskasv on püsinud aastakümneid kümne protsendi ringis, elanike reaaltulud kasvanud kiiresti, kuid inflatsioon pole siiski tõusnud pead pööritama panevale tasemele. Tasub ka meenutada, et meil endil oli nelja-viie aasta eest inflatsioon mitu korda madalam, kuigi elustandard vaevalt 60 protsenti tänasest ja konvergentsisurve samavõrd suurem.

Ei, meie probleemid pole majanduskasvu ega ka konvergentsi kiiruses, vaid headel aastatel õpitud saamatuses. Sõitsime aastaid soodsas pärituules, ega vaevanud oma pead küsimustega sellest, kas meil jätkub oskust purjesid rehvida ja kurssi muuta, kui tuul ja meri liialt tormiseks muutuvad. Me ei vaadanudki ette, sest meile pidi sobima igasugune sõiduilm. Me ei taha ka praegu enda ümber ega ette vaadata, mõelda sellele, kuidas on muutunud maailm. Põrutame vanas suunas edasi kiiremini kui kunagi varem. Tõstame oma ülekuumenenud majanduses kiirendatud korras aktsiise, et valitsusel oleks, mida kulutada. Alandame tulumaksu, et tarbimishullus jätkuks ja hinnad veel kiiremini kasvaks. Meis paistab ikka veel pesitsevat paras jagu lootust, et Eesti on nii atraktiivne, et teised tahavad meie maad üles ehitada ka siis, kui me ise sellest eriti ei hooli.

Tuleva aasta eelarves peitub siiski vaid väike osa meie probleemidest. Valitsuse võimalused on traditsioonilises toimimisruumis enam kui piiratud. Näiteks poleks inflatsiooni vastu erilist abi sellestki, kui valitsus kärbiks radikaalselt valitsemiskulutusi. Mõni kokkuhoitud miljard ei alandaks oluliselt järgmise aasta inflatsiooni, küll aga vähendaks see veelgi meie riigiaparaadi võimekust. Ei suudaks ju näiteks neli miljardit kokkuhoitud eelarveraha neutraliseerida mitmekümne miljardini ulatuvaid laene, mida kommertspangad tarbimisse pumpavad. Lisaraha haridusele või teadusele ei tagaks kulutuste efektiivsust.

Kiirenenud inflatsioonist rääkides ei saa me unustada, et kõrged inflatsiooninumbrid ja valitsuse suutmatus või tahtmatus inflatsiooni kontrollida on toonud kaasa jutud krooni devalveerimisest. Peame tunnistama, et ükskõik kui ebareaalseks või absurdseks me selliseid jutte ka peame, on neil päris kindlasti negatiivse märgiga mõju Eesti majanduse käekäigule. Meil tuleb tunnistada, et valuutakomitee ei ole enamikule publikust mingiks garantiiks. Inimesed ja ka ettevõtjaid ju ei tea, mille poolest Eesti ja Argentina valuutakomiteed teineteisest erinesid. Ega sedagi, et Argentina valuuta devalveerimise tingis eelkõige see, et kogu Argentina majandusruum devalveeris oma rahvusvaluutasid umbes kolmandiku ulatuses Ameerika dollari suhtes, millega oli seotud Argentina valuuta. Eestis tekiks analoogiline olukord näiteks siis, kui kroon oleks seotud Jaapani jeeniga ja jeen kallineks euro suhtes 30 protsenti. Ka siis, kui praegune inflatsioon ulatub 10 protsendini, toob see kaasa eelkõige surve tootmist moderniseerida. See võib ka vähendada eksportivate ettevõtete kasumit, kaotada ühed ettevõtted ja tugevdada teisi, tõsta tööpuudust ja kahandada maksutulusid. Samas on selge, et inflatsioon on murendanud Eesti ekspordivõimet kiiremini, kui see meile kasuks oleks.

Kuid ikkagi ei ole Eesti majanduse põhiprobleem, kas meil õnnestub eurole üle minna kahe või kuue aasta pärast, vaid see, et Eestis pole pärast kinnisvara mulli lõhkemist enam eriti palju, kuhu investeerida. Investorite raha on üha suurenevas mahus hakanud mujale suunduma. Meil ei ole möödunud kümnendi jooksul õnnestunud tekitada soodsat pinnast piisavale hulgale suure kasvupotentsiaaliga ettevõtetele, siduda haridust, teadus- ja arendustegevust ning ettevõtlust terviklikuks konkurentsivõimeliseks ahelaks. Panna see ahel tegutsema mahus, kus põhimõtteliseltki midagi uut ja suurt sündida saaks, et Eesti teadus- ja arendustegevusse hakataks suhtuma kui potentsiaalsesse partnerisse, mitte aga rahatusse alltöövõtjasse.

Paraku on olnud nii, et kõik eelarvekärpimised on jätnud rahata just me tuleviku - hariduse, rahvatervise ja teaduse. Kuni olukord jääb samaks, pole mõtet loota, et mõni rahvusvaheline firma oma arenenud tootmise siia toob. Veel vähem võib loota, et Eestis sünnib midagi maailmaturul läbilöögivõimelist. Aga midagi sellist on meil Euroopa tasemele jõudmiseks vaja, sest ka kahe viimase eduka aasta jooksul meie vahe vana Euroopa riikidega absoluutväärtuses suurenes, mitte ei vähenenud. Kasvuprotsent on küll oluline, kuid investeeritakse mitte kasvuprotsente, vaid eurosid.