Laupäev 1. oktoober 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Oma ala profiks viib järjepidevus

Urve Vilk 17. jaanuar 2008, 00:00

"Kui oled leidnud ala, mis huvitab, käi tee lõpuni, siis tuleb ka edu," leiab kunagine Nõukogude Liidu meister karates Igor Neemre.

Kuidas Te spordi juurde sattusite? Kas vanemad suunasid?

Ei, see oli minu soov. On normaalne, kui noormees teeb sporti.

Kuidas Te karateni jõudsite?

Olin kergejõustiklane, tegin teivashüpet. Kuna fiiberteibad on painduvad, peab olema jõudu ja raskust. Minul ei olnud kumbagi piisavalt palju: sain teiba kõveraks, aga kukkusin iga kord tagasi. Kergejõustiku kõrval hakkasin tegelema karatega. Igas mehes on sõdalast, kas siis kolm minutit või 30 aastat, aga see on olemas.

Kui vana Te olite, kui karatega tegelema hakkasite?

Kakskümmend. Ma ei läinud karatesse, et saada tugevaks kaklejaks. Mulle lihtsalt meeldis.

Millised olid võimalused karatega tegelemiseks ajal, mil alustasite, võrreldes tänasega?

Tol ajal oli karate ümbritsetud müstika oreooliga. Kalevi spordihallis võistlustel olid lisatribüünid, maja oli täis.

Miks müstika kadunud on?

Karatega kaasneb legend. Tol ajal oli karate uus ala, olles erinev traditsioonilisest Nõukogude Liidus levinud sambost ja poksist. Räägiti ka inimese vaimsest, mitte ainult füüsilisest arengust. See oli uudne võimalus tegeleda iseendaga, see polnud ainult sport.

Võitluskunste on nüüd palju. Võitluskunstide harrastajaskond on sama mis ennegi, ainult alasid on juurde tekkinud.

Spordiga tegeletakse iga aastaga üha rohkem, kas võitluskunstide kohta ei saa sama öelda?

Ma ei oska täpselt statistiliselt öelda, aga üldiselt harrastab iga rahva elanikkonnast võitluskunste üks protsent. Igaühel ei ole vajadust võidelda.

Karate oli vahepeal keelatud?

Karate tuli Eestisse 60ndate lõpus. Siis keelati see koos bridži ja kulturismiga. Seejärel sai ta volitused tagasi, kuid keelati uuesti seoses ideoloogiaga. Karate ei sobinud kokku halli inimese filosoofiaga.

Kas Te õpetate ainult karated või teisi võitluskunste ka?

Ainult karated. Inimese elu on liiga lühike, et kõiki asju osata. Parem teha ühte ala ja hästi.

Ma ei tööta enam tippsportlastega, kellega peab kogu aeg tegelema. Ma ei jaksa sellist kohustust kanda. Tegelen lastega. Ma ei vali lapsi, olen treeninud näiteks muusikakooli õpilasi, kellele on vajalik hea füüsiline koormus, et klaverit mängida. Muidu laps ei viitsiks toolil istudagi.

Kas lapsed on võrreldes varasemaga muutunud ka?

Olen lastega 30 aastat tegelenud. Lapsed jäävad füüsiliselt nõrgemaks. Palju on olukordi, kus nad loobuvad pingutamast, sest on lihtne teha restart ja alustada otsast peale. Kõike tahetakse saada kiirelt ja öeldakse, et ma oskan, ise aru saamatagi, mis toimub.

Mida soovitate algajale ettevõtjale?

Järjekindlust. Kui sa oled oma tee valinud, käi seda ja ära lahmi vasakule ja paremale. Inimesi, kes suudaksid valitud suunda muuta, pole palju. Kui oled tee leidnud, käi see lõpuni, siis tuleb ka edu.

Kuidas suhtute sellesse, et sportlastelt nõutakse aina uusi medaleid?

Sportlase eesmärgiks ongi medali ehk tipu saavutamine. See on normaalne.

Inimesi, kes on askeetlikud ja pühenduvad sada protsenti spordile - heas mõttes hulle - on vähe. Loomulikult ei suuda sportlane kõik aastad tipus olla, nii et tulemusi ei saa nõuda. Sport on ettearvamatu. Lisaks heale vormile on suur osa juhusel ja õnnel. Kui mina tulin kahel korral Nõukogude Liidu meistriks, oli ka see kokkusattumus.

Mis mõttes kokkusattumus?

Oli kindlasti paremaid tegijaid. Tol ajal oli kaks keskust: Moskva ja Tallinn. See oli üheks mõjutaks. Teiseks oli tol ajal Nõukogude Liidu Karate Föderatsiooni presidendiks Eduard Tinn. Kõik on omavahel seotud. Aga ma teenisin oma koha ausalt välja, tol hetkel ma olin parim.

Kuidas Teid Eestis vastu võeti?

Hästi. Sain villase dressi.

Kas sportlase karjäärist midagi hinge kripeldama pole jäänud? Mõni saavutamata võit näiteks?

Ma arvan, et saavutasin maksimumi. Kuulusin aastaid Nõukogude Liidu koondisesse, aga ei sõitnud kunagi välismaale. Sest ei lastud. Sellest on kahju. Aga ma ei nuta seda taga, saan seda nüüd teha.

Kas Eestis on piisavalt "hulle" noori inimesi?

Loodan, et on. Noorteklassis on suhteliselt kerge häid tulemusi saavutada. Raskem on juuniorist täiskasvanute klassi üleminek. Sel ajal pead olema tõesti hull. Sul peab olema kas miljonärist isa, pead saama riigilt head toetust või olema lihtsalt crazy. Ainult siis saad edasi minna.

Te müüte võitluskunstide varustust. Kui ise võistlesite, polnud sellist. Kuidas hakkama saite?

Enamuse asjadest tegime ise. Kimonod käisid mehelt mehele. Olin üliõnnelik, kui soomlased kinkisid meile vana kimono, mis oli originaallõigetega, mitte kodus põlve peal tehtud.

Kas tulevikus tuleb kõne alla ka kannapööre või tegelete karatega edasi?

Karate on nii huvitav, et sellega võib hauani välja tegeleda. Nagu sibul, lähed sügavuti ja leiad aina uusi võimalusi.

Millega Te vabal ajal tegelete?

Natuke joonistan ja püüan leida aega pere keskel olemiseks.

Igor on Õpetaja. Professionaal, kes on õpetamisele pühendanud kogu oma elu. Võitluskunsti kaudu on ta seadnud paika sadade noorte eetika ja maailmavaate oma isikut samas tähtsustamata.

Igor on olnud suure osa oma õpilaste suurimaks mõjutajaks. See kehtib ka minu kohta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing