Plaadid, mille jätaks keerlema

Madli-Liis Parts 25. jaanuar 2008, 00:00

Kui tihti olete sattunud plaadile, mida ei raatsi mängijast enam välja võtta? Kristjan Randalu ja Bodek Janke kontserdisalvestus Karlsruhes Tollhausi klubis on üks neist, mis haarab esimestest taktidest tornaadona keerlevasse energiavoogu ega taha enam lahti lasta.

Kauaaegsed sõbrad ja mõttekaaslased muusikas, pianist Randalu ning löökriistamängija Janke on selle plaadiga ulatanud muljetavaldava visiitkaardi. See esitleb instrumentalistide virtuoossust, lahutamatuks tervikuks sulanud kokkumängu ning isikupärast heliloojakäekirja.

Plaat mahutab nii largo Dvoraki 9. sümfooniast, Randalu enda muusikat kui ka džässiklassikat. Rosinaks on plaadi kõige viimane pala, Randalu seatud "Igaühel oma pill", kus pianist muudab klaveri ka kandleks. Muusika ei jää üksnes äratuntavaks laulukeseks. Üle kümne minuti kestev pala rändab läbi kaunite teemaarenduste ning värvikalt helisevate rütmimustrite.

Lavaenergias on lauljatar Sofia Rubinale vähemalt Eesti džässiringkonnas keerukas vastast leida. Ta elab laval kui tulesäde, kelle sensuaalselt soul'ikad lood ja publikusse heidetud provotseeriv come-on-pilk sunnivad kaasa tantsima ja tuttavamaid kohti ühes ümisema.

Klubilikult elektroonilisi ja house'ilikke džässihelisid koondav lauljatari debüütplaat tekitab peaaegu samaväärset energiat kui tema esinemised, olgu selleks plaadi esimene pala "Driving to Despair" või Ryo Kawasaki kirjutatud "Trinkets and Things". Rogersi hoogne "My Funny Valentine" on üheteistkümne loo seas pärl. Mitmele loole lisab värve Julia Antstal flöödil.

Plaadi nägu on aidanud kujundada eelkõige Sten Saluveer, kaasa on teinud ka Priit Juurmann, Leslie Da Bass ja Chalice. Õdusasse õhtusse sobiv "My Sun" näitab valgust vaid murdosale noore lauljatari muusikunäost. Esikplaat paneb kannatamatult ootama järgmisi.

Nädalavahetusel kihab NO99 Jazziklubis vilgas elu. Kohal on püsikülastajad, läbi astuvad muusikud. NO99s käinud teavad, et sealsed kontserdid pakuvad tihtilugu märksa enamat kui nii mõnigi suure saali hästi promotud klants-džässi õhtu. Maikuus mängis seal trio Jaak Sooäär, Raul Vaigla ja Tanel Ruben, bänd, kes 2004. aastal avas sellesama klubi.

NO99 Jazziklubi keldrisaalis toimunud kontsert on vormitud meeleolukaks ja helgeks plaadiks, kuhu on sõbralikult kõrvuti mahtunud tuntud eesti lood ning maailma džässiklassika nopped, lisaks paar lugu Jaak Sooäärelt. Plaadi teevad köitvaks Jaak Sooääre leidlikud seaded, milles on ootamatuid pöördeid ja kauneid teemaarendusi. Lisaks kitarrile saavad piisavalt sõna ka virtuoossed bass ja trummid.

Kui Vinteri "Pipi laul" ning "Viimsest reliikviast" tuntud "Pistoda laul" on veel turvaliselt äratuntavad esimestest taktidest, siis Oidi "Mis värvi on armastus" on plaadi suurim üllatus - lüüriline armastuslugu on muteerunud energiast pakatavaks rokilikult kärisevaks fankikuuega tantsulooks.

Hea muusika tunneb ära nii nõudlik džässisõber kui ka lihtsalt nautleja.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:51
Otsi:

Ava täpsem otsing