Mare Pork: Koolitus olgu puhkus ja pingutus

Tekkinud arusaama vastu aitaks rohkem lõbu ja loovust tööl. Koolitus võiks olla viis uue suhtumise õppimiseks, aga ka põnev vaheldus igapäevatööst, leiab Pork.

Inimeste vastuvõtlikkus juhtimis- ja elufilosoofilistele teemadele on suurenenud. Head koolitused õpetavad sellest kiirest infomöllust välja astuma.

Koolituse teeb inimese jaoks väärtuslikuks, kui on lootust saada kas või kaudselt vastust isiklikku elu puudutavale sageli mitteteadvustatud küsimustele.

Isiklikku elu puudutav võib inimese jaoks olla kordades olulisem kui organisatsiooni arendamise teemad. Head koolitused õpetavad midagi nii organisatsiooni kui ka isikliku elu jaoks.

See on koolitaja vastutus. Ülesanne, mis antakse, peab olema nii hõivav, et koolitatav tahaks panustada. Harjutused tuleb hoida sellised, et nad tõmbaksid kaasa. Sama skaala teine ja absurdne ots on, et koolitusel on nii tore ja huvitav, ning teemaga minnakse nii palju kaasa, et hiljem ei mäletata üldse, mis toimus. Hea on, kui vaimustus on suur, aga hiljem suudetakse siiski ka selekteerida, mis toimus.

Kõige parema tulemuse saab ikkagi eesmärgistatud tegevusega. On tore, kui inimene mõtleb läbi, mida ta koolituselt ootab, osates seda ka sõnastada. Nii saab hiljem vaadata, kui palju ootustest täitus.

Kui ma ise koolitusele lähen, vaatan alati, mida selle teema kohta maailmas üldse teatakse. Väike guugeldamine enne koolitust, et valdkonnas paremini orienteeruda, on hea. Mulle tundub, et see käib haritud inimese juurde, et midagi tehakse selgeks enne. Nii nagu me uurime enne reisile minemist sihtriigi kohta.

Paljud uued ideed vajavad inkubatsiooni. On koolitusi, mis õpetavad oskusi ja on koolitusi, mis muudavad suhtumist ja baseeruvad paljuski elamusel. Kui sa viimaselt oled selguse saanud, siis ei pea enam midagi harjutama, sul ongi mingi tunne muutunud.

Esitatud küsimus käib rohkem oskustekoolituse kohta, kus inimene läheb töörütmi tagasi ja kõik hajub. Siis on tegu olnud ümberlülitusega ja vaheldusega, ning ka see on hea funktsioon, sest inimesed puhkavad.

Puhkuse ja töö vastandamine on töösse negatiivse suhtumise üks kujundajaid - siin on suur muidugi ka ajalooline koormus.

Uued koolituse liigid - infotainment (meelelahutuslik teave) ja edutainment (meelelahutuslik õpe) - püüavad tuua töösituatsiooni mängulisust ja loovust, et tööl oleks ka naudinguid ja lõbu.

Kujutlege, kui õudne on, kui inimesed ise diskvalifitseerivad oma elu, pidades päevi esmaspäevast reedeni halbadeks, sest siis on tööpäevad, laupäeva ja pühapäeva aga heaks päevaks. Kujutage ette, kui 5/7 päevadest diagnoositakse ise halvaks.

Töös võiks olla rohkem lõbu ja loovust ning koolitus võiks olla nii korralik pingutus kui ka korralik puhkus täis-ümberlülitusega.

Nad nagu unustavad, et see on nende elu, mis tööl olles möödub. Inimesed ei oska nii mõnigi kord vastata küsimusele, miks nad tööd teevad. Nad ei pruugi olla selgeks mõelnud, kuidas nende elu väärtus tänu tööle tõuseb. Milline on nende töö väärtus endale ja teistele inimestele.

Puudu on antud teemade läbitunnetamisest. Ei koolis ega sageli ka ülikoolis ei pakuta piisavalt palju elufilosoofilisi ideid. Näiteks Peep Vain on noorte inimeste seas populaarne ka seetõttu, et ta küsib olulisi küsimusi - mis on see, mida sa ise tegelikult tahad. Enamik inimesi pole oma ellu kohale jõudnudki, nad elavad teiste inimeste loodud väliste väärtuste, vanemate või meedia pealesurutud normide järgi.

Arenguplaan peaks suurendama inimese enesekindlust selles osas, mida ta juba hästi oskab, ja võimaldama otsustada, mida muuta.

Tihti näeme arenguplaane, mis on ainult muutmist vajavale osale keskendunud, aga ei väärtusta seda pingutust, mida inimene peab tegema hästi toimivate oskuste jätkamiseks.

Inimest ei tohi panna tegema asju, mida ta ei ole tahtnud teha. Arenguplaan töötab, kui on teada, millistes olukordades tuleb käitumise muutumist jälgida, kes on jälgijad ning kuidas on plaan seotud individuaalse aastase plaaniga. Organisatsioonid, mis inimese arengut väärtustavad, teevad seda.

Kui ta vaatama peab, siis see pole tema oma. Kui sa pead midagi materjalidest vaatama, siis nad pole sind omaks võtnud. Koolitusmaterjale vaatab hiljem kõige rohkem 3% koolitatuist.

Kui koolitatu jaoks on seal olnud midagi olulist, on see talle pihta läinud ja meelde jäänud.

See võib olla meelde jäänud ka mitte sellisel tasandil, et ta suudab seda iga kell üles ütelda, vaid kasutamise tasemel, meenudes, kui vajadus tekib.

Materjal, mida oskad üles ütelda, on päris sinu oma. Aga suur osa informatsiooni läheb mitteteadvustatud info ossa. Tekib vaist - ohutunne mingi asja suhtes või kindlus, kuidas midagi teha.

Eks nii toimub suurem osa õppimisest. Arvan, et inimesed, kes on kriiside või keeruliste ülesannete tõttu pidanud iseenda arengule mõtlema, on eelisolukorras.

Loomulikult analüüsitakse igapäevaelu, kasutades eri stereotüüpe, lihtsustatakse maailmapilti ja tahetakse, et kõigele oleks olemas lihtsad seletused.

Suhtlemine on ju inimeseks saamise viis ja seda õpitakse läbi elu. Oskustele lisaks õpivad inimesed suhtlemisoskuste treeningute abil tegelikult ennast omas nahas paremini tundma. Parandatakse üldist pingetaluvust ja oskust erinevaid, ka keerulisi situatsioone läbida rõõmuga.

Vara areneb välja see, kuidas inimene käitub tema jaoks emotsionaalselt ülilaetud või kriitilises olukorras. Osa inimesi muutub siis agressiivseks, osa hakkab vältima olukorda, osa konstruktiivselt käituma.

Sageli lubadust "kui oled tubli, läheb hästi" pole isegi sõnastatud, vaid ta on õhus. Kui oled aus, tubli, julge, töökas ning aitad teisi, läheb sul elus hästi. Nii isegi ei öelda. Võimsam mõjutus on teatavasti kaudne mõjutus.

Mõju tuleb välja teatud juhtudel depressiooni kujul, mil inimesed tunnevad tugevat ebaõiglust. Kui inimene on tubli olnud, tekib küsimus, miks ei ole hästi läinud. Kui aga vaatame, kes seda lubas, siis lubajaid tegelikult polnudki.

Lapsevanemad peavad lastele õpetama pingetaluvust. Kui miski läheb halvasti, on mõnikord vaja asju teha uuesti.

Vanem ei tohiks olla liiga hea, ta peab lapsele kindlustama ka frustratsiooni ja õpetama sellest üle saamist.

Siis kasvavad inimesed, kes ei karda midagi, ja kui juhtuvad halvad asjad, ei süüdista nad selles maailma ega kedagi teist, vaid saavad aru, et nii võibki juhtuda.

Arvan, et psühholoogia, teraapiate ja filosoofia osakaal juhtimiskoolitustes suureneb veelgi.

Põnevaid uusi fakte, mis muudavad inimesest arusaamist, tuleb aju-uuringutest. Suhtlemis- ja stressimaandamiskoolitused võtavad keerulisemaid vorme. Arvan, et suureneb ka spirituaalsete teemade kaal.

Paljud suhtlemisoskused muutuvad laiatarbekaubaks - iseenesestmõistetavaks. Koolitatud on nii ohtralt, et oskused muutuvad rahvateadmiseks. Inimesed hakkavad näiteks ütlema, et palun peegeldatagu tundeid talle tagasi.