Mängukann: suurärimeeste suured laevad

Eestis on kaks laevaregistrit. Üks on väikelaevade oma, mida peab ARK ja mis ei ole avalik, ning teine on laevakinnistusraamat, mis on avalik nagu maapealset kinnisvara registreeriv kinnistusraamat.

Laias laastus võib öelda, et väikelaevaregistris on kuni 12 meetrit pikad ja laevakinnistusraamatus vähemalt 12 meetrit pikad veesõidukid, ehkki laevakinnistusraamatusse on kantud ka pisut lühemaid laevu. Näiteks tänaseks Eestist lahkunud avamerepurjekas Lennuk, millega vaprad ärimehed ümbermaailmareisil käisid, on 13,3 meetri pikk ja 3,9 meetrit lai. Meedias samuti rohkesti kõneainet pakkunud eksministrist ärimehe Tõnis Paltsu avamerekaater Karmen on pisut pikem (pikkus 14,02 m ja laius 4,32 m), kuid ei kuulu sellegipoolest Tallinna suuremate lõbusõidulaevade esiritta.

Ülevaade Eesti suurematest lustilaevaomanikest tuginebki üksnes laevakinnistusraamatu andmeile. Vaatluse all olid meresõidukid, mis on registreeritud kui huvi- või lõbusõidulaevad. Nii nagu laulusalm ütleb, et igal sadamal on oma tuli, nii on ka igas suuremas sadamas oma kõige-kõige suurem lõbusõidulaev. Sestap on ka käesolevas loos vaatluse all erinevad Eesti sadamad. Need sadamad, mida pole siin mainitud, pole kodusadamaks ka ühelegi laevale (küll on seal kindlasti rohkesti väiksemaid jahte ja kaatreid). Samas Tallinna sadam on kodusadamaks ka paljudele neile laevadele, mida tegelikult Eestis ei hoitagi.

Sellise kaatri navigatsiooni ja turvaseadmete valik on väga lai ega erine palju suurte reisilaevade varustusest. Uudse lisaseadmena on sel kaatril vööri- ja ahtrivindid, mida saab juhtida ka puldist. See annab võimaluse põhimõtteliselt ka üksinda randuda. Näiteks võivad vindid töötada 5-10protsendilise tugevusega ja kaater seisab kindlalt vastu kaid. Peale suudab ta võtta kuni 15 inimest, magamiskohti on 6.

Merel käimine on mul tõesti üks väheseid kirgi ja hobisid. Merel hakkasin käima kohe, kui Nõukogude piirivalve seda enam ei takistanud. See kaater on mul evolutsioonilise arengu tulemusena juba viies, nagu nimigi ütleb. Olen ise kaptenipaberitega ja seetõttu võtan julgelt ette ka kaugemaid merereise. Käidud on Inglismaal ja Prantsusmaal ning lisaks kõigis maades, mis Eesti ja nende vahele jääb.

On märgata mõõdukat huvi, mis väljendub selles, et uustulnukad ostavad mõne väiksema või pruugitud väikelaeva - kaatri, paadi või jahi. Ning need, kes merendusega pikemat aega tegelnud, vahetavad olemasoleva tavaliselt uuema ja suurema vastu. On muidugi ka vastupidiseid näiteid.

Ma näen pigem huvi selle vastu, millest meid omal ajal ilma on jäetud. Ehk siis mere ja vabaduse vastu. Kuna veesõidukid on üldjuhul kallid, avaneb meri esimesena paraku nendele, kellel on selleks võimalusi. Samas on viimasel ajal hoogsalt kasvanud ka nn rahvapaatide müük.

Kaatri ja jahi puhul annab meeldivat kasulikuga tõepoolest väga hästi ühendada. Meri maandab stressi, taastab töövõimet, pakub väljakutseid. Merel ja sadamates tekib eriline sõpruskond, vaba aja veetmisele lisaks on võimalik oma igapäevast töist elustiili niivõrd ümber kujundada, et äriühingute kontrollimine ja juhtimine, nõupidamised, ärikohtumised jms toimuvad väikelaeva pardal või pardalt.

Lisaks on võimalik oma väikelaev teenima panna seda välja üürides ja lõppkokkuvõttes kaotab ta oma väärtust väga aeglaselt. Mõned minu kliendid on oma 5 aastat vana paadi eest saanud rohkem, kui nad seda ostes maksid. Ise ma seda kunsti veel ei oska.

Sõltub muidugi kasutajast, aga võin öelda, et eestlane on parasjagu hull ja sõidab pea iga ilmaga aprillist novembrini ning külastab selliseid kohti Eestis, kuhu ükski normaalne eurooplane infrastruktuuri puudumise tõttu iial ei läheks.

Ostjad virisevad tavaliselt, et Eestis on hooaeg lühike. Vahemerel kestab hooaeg maist septembrini, siis lähevad lapsed kooli, kõrtsid pannakse kinni ja paadid jäävad seisma.