Avastamata džunglid ja kõrbed

Kuid Lääne meedia loodud pilt võib olla petlik või vähemasti üheülbaline.

Kuidas oleks toorainerikkus, kasvavad investeeringud piirkonda, Lähis-Ida rikkuse pöörane kasv, maailma rikkaimad riigid vaeste riikide vahel, investeerimine sinnakanti?

Lähis-Ida ja Aafrika on välisinvestorite jaoks jäänud sissetallamata rajaks erinevalt näiteks Kesk- ja Ida-Euroopast.

Hansapank pakub valitud kundedele investeerimist T. Rowe Price'i Lähis-Ida ja Aafrika fondi. LHV suutis paljusid üllatada, luues Pärsia lahe fondi, mis investeerib arenenumatesse Pärsia lahe äärsetesse riikidesse.

Miks vaadatakse sinnakanti? Piirkonnal on suur eelis - sealsed börsid on välisinvestoritele vähetuntud, halvasti analüüsitud või üldse analüüsimata ning paaniliste aktsiamüükide ajal nii arenenud kui ka arenevatel turgudel on suutnud need turud küllaltki rahulikult omapäi liikuda.

Madal korrelatsioon teiste piirkondade indeksitega on muutnud suure kõikumise aegadel selle kandi finantsturgudel meelepäraseks riskide hajutamise vahendiks.

Lisaks on ka mõne aasta eest mullistunud turgudelt õhku välja tulnud.

Välismaalastele suletud turgudel toimus krahh, nüüd väike taastumine ja aktsiad ei ole enam utoopiliselt kõrgelt hinnatud - kohati on need suisa odavad. Ja välisraha lubatakse juba eri aktsiatele erineva suurusega kvootide alusel börsile.

Lähis-Ida tuntakse ka selle poolest, et nad naudivad kõrgeid nafta ja maagaasi hindu samal ajal, kui meid ajab see hambaid kiristama. Lähis-Ida naftarikkad riigid teevad suuri pingutusi, et vähendada oma sõltuvust naftaekspordist. Minnakse kõrgema lisaväärtuse suunas - rajatakse keemiakombinaate ning metallisulatusahjusid - energia on läheduses ja odav.

Lisaks kulutatakse üüratuid ressursse investeeringuteks infrastruktuuri. Piirkonnas on ehitusbuum, muu hulgas arendatakse turismi, pangandust, kindlustust.

Aafrikaga on lugu teistsugune. See piirkond on varemgi näinud toorainebuume, mida sealsed valitsejad on halvasti ära kasutanud.

Eksporditulu kasvas, kuid lisaks võeti kergekäeliselt välislaene ning raha suunati paleede ehitusse ja sõjatehnika ostuks, ning üht-teist laekus sellest ka valitsejate kontodele Šveitsi pankadesse.

Need ei ole just silmapaistvalt tootlikud investeeringud. Kui toorainebuumid on kokku kukkunud, on välismaised laenuandjad olnud silmitsi tõsiasjaga, et laenud tuleb maha kanda. Viimasel ajal on lääneriigid andnud andeks varem väljaantud laene Aafrika riikidele, samuti on nendele välisabi eraldatud.

Kuid osa Aafrika riike on ka ise paremini hakkama saanud - tooraine ekspordi tulud on läinud näruse infrastruktuuri arenduseks. T. Rowe Price'i portfellijuht Nick Beecroft ütles hiljuti Tallinnas käies, et nad on natuke murelikud toorainenäljas Hiina aktiivsuse pärast Aafrikas, neile meeldiks kui Lääne investeeringud sinna tasakaalustaks olukorda. Lisaks puudub info, millistel tingimustel Hiina seal kaupleb ja investeeringuid teeb.

Kuid maailmas ei ole vaid toorainepõud - ka tööjõupuudus on probleem ning viimasel ajal on ka kapitaliturgudelt raha kaasamine probleemsemaks muutunud. Lähis-Idas valitseb kapitali üleküllus.

Eredaks kontrastiks vananeva Euroopa rahvastikuga on rahvarohke Aafrika ja Lähis-Ida. Sealne rahvastik on väga noor. Suur rahvaarv on sageli vaesuse allikas, kuid arvestades seda, et Kesk- ja Ida-Euroopa ja Hiina kvalifitseeritum tööjõud juba osaleb üleilmses tootmises, jääbki üle suunata pilgud maailmamajandusse kehvasti integreeritud Aafrika poole.

T. Rowe Price'i fondis on praegu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika osa pea 90 protsenti, kuid seal on ka Lõuna-Aafrika Vabariigi plaatinakaevandajate ja Nigeeria pankade aktsiaid.

Kui Aafrika osas nähakse paremaid investeerimisvõimalusi võrreldes Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikaga, on fond valmis tulevikus rohkem raha Aafrikasse suunama.

Lisaks kahele mainitud fondile on investorite arsenalis börsil kaubeldav fond (sümbol GAF). Kuid see ei ole hea võimalus, sest fondis on kõigest kolme riigi - Lõuna-Aafrika Vabariigi, Egiptuse ja Iisraeli - aktsiad.