Pühapäev 22. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Üle poolte tööõnnetuste salatakse maha

Gert D. Hankewitz 19. veebruar 2008, 00:00

Neljapäev, 3. jaanuar. Kell on veerand kaheksa, kui 51-aastane meesterahvas jääb Ida-Virumaal Estonia kaevanduses tagurdava puurimismasina ja seina vahele. Surm saabub kohapeal.

1. veebruar. Kaks OÜ Osterley töötajat askeldavad Viru Keemia Grupi territooriumil asuva maja katusel. Mehed on kaheksa meetri kõrgusel, kui kukuvad. 1989. aastal sündinud Igor saab surma kohapeal, 1955. aastal sündinud Nikolai viiakse raskes seisundis Kohtla-Järve traumapunkti, kuid sureb teadvusele tulemata.

2. ja 3. veebruari vahel jääb 1985. aastal sündinud Georgi Wienebergeri tehases konveierilindi vahele. Miks mees liikuvat linti puhastama hakkab, ei tea, kuid surm saabub kärmelt.

Need juhtumid on kõik sel aastal aset leidnud ning on osa neist vähestest, mis kajastuvad aasta lõpus tööinspektsiooni statistikas.

Kui viimastel aastatel on registreeritud tööõnnetuste arv jäänud 3000 ja 4000 vahele, siis tegelikkuses hindab tööinspektsiooni järelevalve talituse juhataja asetäitja Rein Reisberg tööõnnetuste arvuks umbes 8000. Ülejäänud on need, mis jäävad teatamata. Kindel ta selles ei ole, sest kuidas sa ikka ütled, et paljud ettevõtted ametkonda õnnetusi maha vaikides petta üritavad.

"Kui võrrelda teiste Euroopa riikide statistikat, on meil suhtarvudes tööõnnetusi tunduvalt vähem. Meil on tegemist tõsise tööõnnetuste alaraporteerimisega ehk teisisõnu tööõnnetuste mittevormistamise ning varjamisega," räägib ta. Mainitud 8000 on arvutatud koos haigekassaga.

Tööõnnetuste mahavaikimine on tegelikult lihtne: üks vestlus kannatanuga, et too räägiks arstile, et sai kodus viga. "Töötajad tunnevad end süüdi," selgitab Reisberg, miks selline asi läbi läheb. Kui kannatanul eriti veab, maksab tööandja ka kinni 20protsendise vahe, mis tavalisel haiguslehel olles saamata jääb.

Põhjus on proosaline - õnnetuse vormistamine ja uurimine võtab aega. Ka kardetakse tööinspektori külaskäike õnnetuse registreerimisel.

Tööinspektsiooni kodulehel olev tööõnnetuste statistika ütleb, et surmadega lõppenud juhuseid jääb vaat et vähemaks, kuid üldarv kipub igal aastal tõusma.

Pärides ettevõtjatelt aru, on kohe mõista, et tegemist õrna teemaga. Paljud pidasid õnnetusi töötajate endi süüks ning tihti ei räägitagi sellest, et äkki on midagi firma töökorralduses valesti, mis inimeste tähelepanu teinekord hajutab.

"Õnnetused juhtuvad seepärast, et töötajad kiirustavad ning unustavad ettevaatlikkuse ja hoolikuse. Suuresti on põhjuseks ka tööjõu liikuvus ning töö iseloom, enamasti juhtuvad tööõnnetused uute inimestega," kirjutab Rakvere Lihakombinaadi kommunikatsioonijuht Kairit Prits e-kirjas. Samas lisab naine järgmise lausega, et kuigi aastas juhtub 30-40 tööõnnetust, on tööohutus tootmise kõrval kindel prioriteet. "Tegeleme pidevalt töötajate koolitamisega tööohutuse vallas," lisab Prits.

Põllumajandusettevõtte Väätsa Agro tööohutuse eest vastutaja Roger Siim räägib jällegi, et õnnetused juhtuvad põhiliselt loomakasvatuses: söötmisel, lüpsmisel. "Loom on ettearvamatu käitumisega, mõni lööb, teine inimene libiseb ise," märgib ta. Pärides, keda õnnetuses tavaliselt süüdi pidada võiks, vastab Siim, et looma on loomulikult hea süüdistada, aga tavaliselt on süü mõlemapoolne.

"Kirjutan raportisse reeglina, et palun tõsta töötajate tähelepanelikkust loomadega töötamisel. Lehma käest ei saa ma ju midagi nõuda," ütleb Roger Siim.

ASi Tootsi Turvas haldusjuht Kai Mäeleht räägib, et kuigi peetakse perioodilisi tööalaseid instruktaaþe, mille järel seal osalenud info kohale jõudmise eest ka allkirja annavad, juhtub ikka, et inimene astub tähelepanematusest libedale vms. "Töötaja poolne hooletus," iseloomustab naine.

Millistes Eesti ettevõtetes enim tööõnnetusi juhtub, ei saa kahjuks öelda, kuna tööinspektsioon on aastaid seda nimekirja saladuses hoidnud.

Rein Reisbergi sõnul just seetõttu, et firmadest, mis on korralikult igast tööõnnetusest raporteerinud, jääks mulje kui ohtlikest ettevõtetest.

Need jällegi, kes ei teata õnnetustest, pääseksid puhtamana.

Suletud ring.

7. septembril 2007. aastal kaotas tööõnnetuse käigus pool sõrmest Dold Puidutööstuse töötaja Tiit Uussalu. Mees peab põhjuseks stressi ning liigset kiirustamist, mida ülemused iga hetk töötajatele peale suruvad.

Oli reedene päev. Mõne aja eest oli toimunud koosolek, kus Dold Puidutööstuse töötajad pidid sõna võtma töökorralduse ja palgatingimuste parandamiseks. "Rahvas on teadagi... palju ikka ettevõtlikke on. Kõik kardavad oma töökoha pärast ega julge sõna võtta. Ainuke, kes võttis, olingi mina," räägib Tiit Uussalu.

Et koosolek jäi tulemusteta, oli mehe pettumus ja stress suur. "Seal pandi tempot kogu aeg peale. Kõik masinad, mis olid, kruviti viimse vindini, keegi kogu aeg plaksutas selja taga, et ruttu sinna ja kiirelt tänna," tutvustab mees üldist töökorraldust.

Üks tähelepanematuse hetk ning õnnetus juhtus. "Nagu mina tundsin, oli suhtumine jahe," meenutab Uussalu.

Pärimisele, kas tööandja üritas meest veenda arstile õnnetust kui kodus juhtunut kirjeldada, vastab Uussalu siiski eitavalt. Nagu ka küsimusele, kas mees hüvitist sai.

"Instruktaaþe tehti seal küll, kuid mina arvan, et masinate ohutust tuleks tihemini kontrollida," leiab mees ning kirjeldab, kui üks ja sama masin tema paari-kolme seal olemise aasta jooksul mitu korda katki läks. Üks kord ka naist vigastades.

Dold Puidutööstuse personalijuhi Anu Ruusoja sõnutsi ei ole tema näinud, et mõni ülemus töölisi liialt tagant utsitaks, kuna inimesed ei saa palka tüki-, vaid tunnitöö alusel. "Masin dikteerib töötempo. Keegi ei saa tulla ja käratada, et tee kiiremini," on personalijuht kindel.

Selgitades tööõnnetusterohke ettevõtte tiitlit, märgib naine, et neil läheb kirja iga näppulõikamine, samas jäetakse teistes väikestes ettevõtetes tõsine asi teatamata. "Inimene saadetakse koju, kus ta kolm nädalat istub ja saab palka, ainult et tööõnnetusena see kirja ei lähe," sõnab ta.

Tööõnnetuste juhtumist seletab naine aga töötajate oma hooletusega. "Ei saa öelda, et me tööohutusele tähelepanu ei pööraks või et masinad katki oleksid. Põhiline on inimfaktor."

Ilmselt on ka Eestis levinud see tendents, et kergemad tööõnnetused vaikitakse maha. Sama probleem on kõikides riikides, kus tööõnnetuste statistika põhineb tööandjate andmetel.

Registreeritud tööõnnetuste arv on suurem nendes riikides, kus toimib tööõnnetuste kindlustussüsteem. Eurostat arvestab nende riikide raporteerimise tasemeks 100%, samal ajal kui tööandjate raportitel põhineva süsteemi korral on raporteerimise tase 30-50%. Kui arvestada kogemusi ja ELi riikide keskmist raporteerimise taset, peaks Eestis olema rohkem kui kolme töövõimetuspäevaga tööõnnetuste arv 3000 asemel vahemikus 6000-10000.

Meie ülesanne on töötajate ja tööandjate teadlikkust tõsta. Suur roll on tööandjatel - millised on nende võimalused ja tahtmised.

On tööandjaid, kes panustavad töökeskkonda ja edendavad töökohas tervist. Samas on ka neid, kes sellega ei tegele ja kelle juurde ka tööinspektor ei pruugi jõuda.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:21
Otsi:

Ava täpsem otsing