Mäng hüvitistega USA moodi

Näiteks lilli armastav USA Esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi on pidanud sobivaks kulutada meeleolu tõstvatele bukettidele esimese üheksa ametis oldud kuu jooksul 170 000 krooni ehk rohkem kui ühe Maarjamaa saadiku aastane kuluhüvitis kokku.

Pelosi kolleegidki on leidnud võimalusi kaaskodanike rõõmustamiseks: kes ostis ühele mullusele valijatega kohtumisele 32 000 krooni eest pitsat, kes postitas oma valimisringkonnale 680 000 krooni eest seinakalendreid, kes saatis paar kontoritöötajat 223 000kroonisele protokollikoolitusele. See, et saadikud armastavad oma kontorites plasmatelereid ja antiikmööblit, pole kellelegi saladus.

Senati ja Esindajatekoja liikmete aastapalk on 1,8 miljonit krooni, mis - nagu ka Eestis - tõuseb automaatselt igal aastal vastavalt elukalliduse tõusule. Tõsi, rahvaesindajatel on lubatud oma järgmise aasta palgatõusu vastu hääletada, kuid seda "privileegi" kasutatakse harva.

Nagu oma Eesti kolleegidel, kuluvad ka USA rahvaesindajatel esinduskulude katteks matsakad rahapakid. Üksi senaatorid sai mullu lõppenud majandusaastal enda käsutusse 26,5 kuni 42,5 miljonit krooni. Summad erinevad, sest ülemkoja liikmed, kes esindavad suurema rahvaarvuga ja pealinnast kaugemale jäävaid osariike, saavad ka suurema eelarve. Kõige rohkem raha kulub kontoritöötajate palkadeks, järgnevad postikulud ja reisimine.

Esindajatekoja liikmetele eraldatud esinduskulud jäid 2007. aastal 13,8 ja 17 miljoni krooni vahele. Ka alamkoja liikmed peavad kodu vahet sõitma, tihedat kirjavahetust pidama ja kontorit ülal pidama - tõsi, neil on personali palgakulud piiratud. 8,5 miljoni krooni eest võivad nad enda palgale võtta kuni 18 töötajat.

Erinevalt riigikogulastest peavad USA Kongressi liikmed endale elamise pealinnas oma raha eest vaatama. Siin on aga abiks vaid neile kahe kodu ülalpidamiseks mõeldud maksusoodustus. Ja kui siia lisada veel eluaegne pension - mida on edukalt sisse kasseerinud ka vangi sattunud saadikud - ning kadestamisväärne tervisekindlustus, siis tuleb tõdeda, et rahvasesindajad elavad hästi ka teisel pool Atlandit.

Peter Sepp, Ameerika Maksumaksjate Liidu asepresident poliitika ja kommunikatsiooni alal, nendib, et saadikute kuluhüvitisi võiks vähendada.

Tema sõnul näitab seda hästi see, et enamik saab hakkama umbes 90 protsendiga oma eelarvest, mõned isegi 70 protsendiga. Tema sõnul on vaja selgemaid reegleid näiteks autoliisingutele, postituskuludele (paljud saadikud kasutavad tema hinnangul riiklikku soodustust oma kampaaniaks) ning saadikute pensionid peaksid ka rohkem lihtinimese nägu olema.

Nagu Eestis, peavad ka USA rahvaesindajad oma rahakasutusest avalikkusele ülevaate andma. Aga aruandeid, mis ilmuvad Esindajatekoja liikmete kulude kohta neli korda ja senaatorite kulude kohta kaks korda aastas, internetist ei leia. Sepp nendib, et ainuüksi Esindajatekoja aruanne ilmub kolmes köites ja on pool meetrit paks. Eriti keeruliseks teeb ülevaate saamise Sepa sõnul see, et parlamendiliikmed võivad oma aruannetes veel aasta hiljemgi parandusi teha - nii tehti 2005. aasta aruannetesse järgmisel aastal muudatusi tervelt 265,7 miljoni krooni väärtuses.