Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Väikeste riikide ühine pidu
Sõbrad, meid on vähe, hoiame kokku, teeb mu kunagine kolleeg üleskutse oma telesaate lõpus. Ta pilk on soe ja sõnad mitte niisama lendu lastud, vaid tabavad oma siirusega südamesse. Ma usun, et seda ta tahabki. Mõistmist ja sallivust ja leppimist sellega, et oleme erinevad. See just teebki ühest perekonnast väärtusliku.
Hea küll, kui me suurelt veel ei jõua, siis võiksime sel nädalavahetusel, kui suur peab pidu, teha midagi tõeliselt väärtuslikku selle väikese, kuid kõige alustala jaoks. Oma kodu ja oma perekonna tarvis.
Selge see, et kõik meist aasta enim kõneainet pakkuvale vastuvõtule ei mahu ja ehk ei ihkagi, kuid oma pisikeses koduses vabariigis, eramus, talus või korteris võime me iseseisvaks olemist tähistada. Täiel rinnal juubeldada, sest vabadus on hinnalisemaid kinke, mida soovida.
Õige ongi alustada oma kodusest vaba- või kuningriigist, kus iga perepea võib tunda end presidendi või kuningana ning tema kaasa proua presidendi või kuningannana. Niimoodi vabalt vastutades ja väärikust hoides teenime ära ka vaba ja väärika isamaa.
Hoiame siis kokku ja peame pidu ning unustame ära ütluse, et eestlase lemmiktoit on…
Turult saab talumeestelt värsket sealiha ning mereäärsetes paikades leidub silku. Katame laua ja tunneme mõnu pisikestest kodustest asjadest. Oleme rõõmsad, et meil on lähedased ja pere.